Kui võim surmab vaimu

Usuelu ei saa juhtida võimuga, vaid vaimuga. Kui kellelgi puudub kristliku vaimu tundmine, ei saada olla vaimulik, veel vähem ülemhingekarjane. Kristlik vaim on täis suuremeelsust ja halastust, täis isalikku ja vennalikku armastust.

Piiskop Kornelius on valinud endale ilmselt vale elukutse. Ta õhutab rahvuslikku vaenu eesti ja vene rahva vahel, mis on ebakristlik ja Kristuse õpetuse vastane. Ei ole olemas mingit kiriku lõhet, see on vaid kunstlik vaenu õhutamine. Õigeusu ehk ortodoksi kirik on traditsiooniliselt ühtne tervik. Paljud jurisdiktsioonid ei lõhesta kirikut, vaid seegi kuulub traditsioonilise ühtekuuluvuse mõistesse.

Kui rääkida Moskvast kui emakirikust, siis olgu teada, et kõigele vaatamata on Konstantinoopol kõikide õigeusu kirikute ema alates 5. sajandist, kui kogu kiriku elu korraldama hakati. Sealtkaudu tuli ta algul Kiievi kaudu Ukrainasse ja sealt edasi Venemaale. Moskva patriarhaat on olnud umbes 500 aastat.

Kogu see vaenu õhutamine usklike vahel on võimu poliitika, mitte kristlikust vaimust lähtuv. Selle asemel, et enda süü ära tunda, süüdistatakse ainult teisi. Ja ometi ütleb meie kiriku armulaua palve: … ma usun, et sina oled Kristus, elava Jumala Poeg, kes tuli maailma patuseid lunastama, kelle seast ma kõige suurem olen.

Loeb Korneliuski seda palvet igal liturgial. Loeb küll, aga õigustab ennast, teisi hukka mõistes. Kuhu jääb siis kristlik vaim?

 

Emmanuel Kirss

Postimees 13. märts 1996 Loe lehest

Related Posts