Sellest on valesti aru saadud, sest arvatakse, et kõik sündmused maailmas ja meie elus on Jumala tahe.

Teise maailmasõja eel räägiti sõjast ja arutleti selle üle, kas see tuleb või ei ? Ja arvati siis , et kui see on Jumala tahtmine , ega sellest siis ei pääse.

Jumala tahtes ei ole mingit sõda, vaenu ega verevalamist, ei mingit häda ega viletsust , ei mingit halba ega kurja.

See kõik siin maailmas on patuse inimese enda tegude ja tahte tagajärg, millel ei ole Jumala tahtega mingit tegemist.

Inimese saatus on täies ulatuses tema enda töö ja tegude vili ja tagajärg. Inimesel pole õigust nuriseda millegi ega kellegi üle , kui tal elus halvasti läheb, sest see kõik on ta enda teadmatuse ja rumaluse tulemus.

Jumala tahe on Armastus, mis põhineb kogu elu heaolul, õnnel ja õndsusel , rahul ja rõõmul.

Inimesel on oma hea käekäigu hüveks võrdsed võimalused kõigeks , kuid inimesel on ka tahtevabadus ja valikuvõimalus. On Kosmiline kord ja Jumal. Need kaks tingivad omavahel teineteise. Jumal annab kosmilisele korrale Elujõu, kosmiline kord hoiab elu tasakaalus ja harmoonias.

Jumala kõikvõimsus seisneb tema püsivuses säilitada iga hetk oma Olemuse täius. See seisneb Armastuses kõige Elava suhtes , nii nagu päike hoovab valgust kõigele.

Inimene aga on oma tahtes kui kõikuv pilliroog tuules – tujukas ja tusane, ahne ja vihane. Selles seisnebki tema patt.

Niisiis tuleb ka inimestel koondada kõik enda tahtejõud ühte tulipunkti, et kaoksid kahtlused ja kõhklused, kõik tühjad mõtted ja soovid.

Üldse peab inimene kõigi oma mõtete ja tegude üle valitsema, peab olema oma tahte peremees aga mitte oma tujude ori, et kust tuul , sealt meel.

Jeesus rõhutab igal sammul: „Ma ei tee iseenda, vaid Isa tahtmist”. Inimene peab saavutama endas püsiva tahtekindluse. Ülimaks eesmärgiks on enda tahtega Jumala tahtes tahta.   Alles siis saab ta Jumala endas sünnitada, õigemini Jumal saab oma Vaimus temasse siseneda.

Patuvaim meis ütleb : „See on võimatu”.

Muidugi on kõik võimatu, kui me midagi ei tee ja tegemist ei alustagi. See on laiskus – üks patu ülim aspekt.

Iga algus on raske. Me näeme oma ümbruses losse ja kirikuid, hiigelehitisi ja kunstiteoseid. Need kõik ei ole sündinud iseenesest ja kohe, vaid kerkinud järk-järgult nurgakivist alates. Samamoodi peame ka oma sisemaailma ülesehitamist alustama.

Millele me oma mõtted suuname, sellisteks me ka kujuneme. Palve läbi saame oma südant puhastada tühistest mõttekõlgastest ja meie tunded ja mõtted saavad kindla vormi. Millest süda on täis, sellest räägib keel.

Inimene spordib, teeb hommikvõimlemist ja tervisejooksu – ühe sõnaga hoolitseb oma keha eest ja treenib teda, aga jätab unarusse oma vaimu ja hinge, kelles elab igavene elu, surematus. Paljud ei pööra sellele üldse mingit tähelepanu ja ei usu üldse, et elu jätkub ka pärast surma. Tuleb öelda, et olelemine, mis lõpeb surmaga, ei vääri üldse elamist.

Kui inimene kord on oma vaimuelu arengule asunud ja sel teel tulemusi saavutanud, siis muutub see talle vajalikuks elustiiliks nagu toidu tarvitamine söögilauas. Me tunneme toidu järgi vajadust, otse nälga. Vaim vajab samuti toitu. Ütleb Kristuski: Mina olen Eluleib” (Luuk.6:35). See on tema vaimu imbumine meie hinge, mis vabastab meid vaimsest näljast. Vaimne nälg on hingerahu puudumine, meeleheide ja ahastus, kõik kiusatused, mured, hinge tühjus ja nõutaolek.

Teisal ütleb Kristus; „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis tuleb Jumala suust” (Mt.4:4). Iga sõna Jumala suust on Elu energia, jõud, mis paneb elu liikuma ja hoiab selle käigus. Elu on alaline liikumine. Kui ta seiskuks, siis oleks see surm. Kui lennuks seiskuks õhus, siis kukuks ta alla ja häviks.

Nii et kõik algabki Jumala sõnast. „Alguses oli sõna ja sõna oli Jumala juures ja sõna oli Jumal” (Joh.1:1). Juba Piibli alguses on öeldud: Ja Jumal ütles „Saagu Valgus ja valgus sai” (1.Moos.1:3). Seega on Jumala sõna kõige liikumapanev jõud ja ühtlasi ka vaimuvalgus, vaimutoit meile.

Related Posts