Kõige suuremad Jumala vaenlased on usufanaatikud. Nende abil on maailmas palju kurja tehtud – ketsereid tuleriidal põletatud ja teistimõtlejaid surma mõistetud – kuni tänapäevani. Ja see ei lõpe enne, kui inimesed on saavutanud endas tõe tundmise tegelikkusest. Kuigi meie Maa on tühine puru Universumi tervikus, on siin loendamatuid usulisi tõekspidamisi. Kõiki neid tuleb pidada ühise nime all eksikujutlusteks tegelikkuse suhtes.

Tegelikkus ja tõde ei ole üks ja sama. Piltlikuilt võime öelda, et inimene on tegelikkus, foto või maaling temast on tõde, st. tõde tegelikkusest. Ja nii on see iga asja ja olevusega. Mets on tegelikkus, pilt metsast aga tõde, jne.

Nii on lugu ka Jumalaga. Tema olemasolu üle vaieldakse. Ükski vaidlus ei too olukorrasse selgust, sest vaidlus mõlemalt poolt, nii „ei” kui „jaa” suhtes, on vale. Kogu vale kokku, kui palju seda ka poleks, ei saa olla tõde. Ja nõnda jääbki vaidlus lõputuks. Kord saba kinni ja nokk lahti, kord nokk kinni ja saba lahti.

Patune inimene keerleb lõputus nõiaringis väljapääsu leidmata. Kogu häda seisneb selles, et ta otsib väljast, endasse sisemiselt pöördumata. Nii ta ongi endale loonud välise kujutluse vastavalt enda tunnetuse tasemele.

Öeldakse, et mis inimeses endas on, seda arvab ta olevat ka teises. Nii lõi ta endale Jumala oma näo järele, andes talle kaasa kõik oma loomu omadused. Isegi viha ja kättemaks ei jäänud tema jumala jaoks olematuks. Et seda kuidagi inimlikust vihast eraldada, sai viha „pühaks vihaks” nimetatud.” See on sama, mis „hirmus ilus” ja „kole kena” selle asemel, et öelda „imeilus.”

Nii on ka Piiblis öeldud

„ÜKS JUMAL, ÜKS USK.. (EFESUS 4:5).

„Jumal on vaim”, ütleb Kristus (Joh.4:24). Too Vaim oma olemuselt on armastus ja ühtlasi ka Elu allikas. Ja sellest ammendamatust Elu allikast saavad kõik inimesed Elu enda sisse. Jeesus ütleb „Ärge laske kedagi oma Isaks hüüda, üks on teie Isa ja see on Jumal (Mt.23:9) Jumala tahtes pole surma. Isegi mitte seda loomulikku füüsilist surma, mis meie kehale paratamatult saabub.

Meie füüsiline keha on maa laen, mis sai meile omaseks pattulanguse tõttu, meie füüsilise elu elamise jaoks. Teisiti poleks me seda maist elu elada saanud. Meie vaba tahte valikuvõimalus tõi meid siia Maa peale. Ja siin valitsevad tingimused nagu nad siin olla saavad Selles seisnebki meie keha surm Kuid Vaim, kes keha elavaks teeb, on surematu ja kuulub Jumalale. Seepärast ei ole mingit õigust inimest tappa. See on kuritegu.

Ka Jumala teotamise pärast ei tohi inimest tappa, sest siingi on koht Pühakirjas olemas : „Jumal ei vaja ohvreid, vaid halastust” (Mt.9:13). Seepärast olid ja on kõik tapmised, mida usufanaatikud kunagi on Jumala teotamise pärast korda saatnud, rängad kuriteod – alates Jeesus Kristuse tapmisest, kes ülempreester Kaifase nõudmisel surma mõisteti, sest ta olevat Jumalat teotanud ja seega surma väärt.

Tuleb teada, et Jumalat polegi võimalik teotada, sest kui see teotus ka toimuks, oleks see tolle eksikujutluse teotus, kes on kõike muud kui Jumal. Patune inimene on oma eksikujutluse ohver, sest ta on loonud endale Jumala oma kujutluses. Kui keegi julgeb seda kujutlust kritiseerida, siis peetakse seda Jumala teotamiseks.

Ka ristiusu kirik ise on ketsereid põletades saatnud korda ränki kuritegusid. Praegu mõistab islam surma kirjanikke ja ajakirjanikke, kes nende usundit kritiseerivad. See kõik on Jumala tahte vastane tegevus, rääkimata pommivõõ vööle panemisest, et minna tapma teisi, kusjuures tapetakse ka ennast.

Usufanaatikute tegevus on tõeline vaen Jumala vastu. Kogu usuline eksiõpetus on viinud inimesed valele arusaamisele asjadest. Nii oleme jõudnudki satanismini.

Just see, et Jumalas nähakse isikut, on selle põhjuseks. Saadakse aru, et Jumal isikuna tõukas Luciferi Taevast välja, sest tema kõrval ei tohtinud teist Jumalat olla, kuna Lucifer tahtis ka Jumalaks saada. Ja nii ongi satanismi näol kujunenud protest Jumala vastu. Just ristiusu õpetus on annud põhjuse sellise usundi kujundamiseks, nagu satanism.

Mitte Jumal pole Luciferi Taevast välja ajanud, vaid vaimsed tingimused ei võimaldanud tal enam Taevariigis olla. Piltlikult öeldes on see sama võimatu nagu on võimatu lumel ja jääl suvistes tingimustes olla. Kui talvel sõidavad autod üle Suure Väina jääteed mööda, siis suvel pole see võimalik, sest jääd lihtsalt pole.

Nii pole ka Jumalariigis isik-valitsejat olemas, sest Jumal valitseb meid meie sees Vaimuna. Ta on meie kuningas, meie arst, meie politsei, parlament, ja kõik, kellele peame siin palka maksma ja keda peame orjadena siin väliselt teenima.

Kui keegi ei ole veel hingelt nii puhas, et on võimeline Jumala vaimu armastuses eneses kandma, siis ta Jumala riiki sisse ei pääse. Kui keegi tahab veel isikuna teiste üle valitseda, siis sulab ta nagu lumi suvel meie looduses.

Inimese eesmärgiks on iseenda valitsemine. Kui kõrgele meist keegi ka ei tõuseks, iseenda üle valitsemine jääb ikka kohustuseks. Kui me ennast ei valitse, ei saa me armastuse olemuses püsida. Jumala kõikvõimsus seisnebki selles, et te püsib iseendas.

Jumala Vaim on oma olemuselt ammendamatu Armastuse ookean, kust tuleb meie elu. Jumalat pole meil kellelgi võimalik TEMA TÄIUSES ületada. See on sama võimatu kui silmapiiri ületamine või üle oma varju hüppamine. Jumala teotamine on ka sama võimatu kui Päikese peale pori viskamine.

Patt Püha Vaimu vastu seisneb selles, et kui keegi, kes on endas tolle Tõe Vaimu tabanud, tema vastu eksib, tahtes saada Jumalaks isikus, siis see saab talle languseks, millest pole enam pääsu, nagu see Luciferiga juhtus. See on andestamatu patt Püha vaimu vastu. See võib juhtuda ka kõigi Meistritega, kes on Tõe Vaimu endas tabanud, aga tahavad oma saavutusi kurjasti kasutada.

Kuri on omakorda võrreldav varju või valerahaga. Vari varjab reaalsust, mis varju tekitab, valeraha tegemiseks on vaja õiget raha.

Nüüd ilmus meil lõpuks eesti keeles ka Koraan. Tuleb öelda, et see on pigem karm seaduse raamat kui armuõpetus. Ta kaldub pigem meie Piibli Vana Seaduse poole. Evangeeliumi kohta on öeldud, et see on Rõõmusõnum. Ja tõepoolest, kuidas me tõele ka ei läheneks või teda ei otsiks, Kristuse armastuse õpetusest me mööda minna ei saa. Selles kajastub halastus ja andeksandmine, kui lugeda Mäejutluse 5.,6. ja 7.peatükki. Sinna võib juurde lisada veel abielurikkuja naise loo, keda Moosese seadus käskis kividega surnuks visata. Aga Jeesus ütles „Kes tunneb, et ta patuta on, visaku esimene kivi.” Keegi nende sõnade peale kivi ei visanud ja Jeesus ütles naisele „Ega minagi sind hukka mõista, mine ja ära tee enam pattu.” Selles meie lunastus seisnebki, et me enam ei tee seda, mis on halb.

Kuigi Mooses raius kivitahvlisse 10 käsku, mille hulgas oli käsk, mis rangelt keelas tapmise, seisab tema 4.raamatus hulk seadusi, kus peab tapma, nagu abilurikkumise puhul. Jeesuse sõna põhjal jäi küll abielurikkuja naine tapmata, aga diakon Stefanus loobiti ikkagi kividega surnuks.

Lõpuks tahaksin ma veel öelda, et Tõe leiame ainult enda seest. Oleks nõmedus arvata, et mingi Pühakiri või raamat avaldaks meile Tõe, kui see meis endis puudub. Kõik Pühakirjad, nii palju kui neid on, leiavad patuste inimeste poolt erineva tõlgenduse. Meie ristiusus on üks Piibel, ometi on olemas tuhandeid usulahke ja erinavaid tõlgendusi. Koraanis on isegi öeldud, et see on tõlgendamatu.

Kõik pühakirjad sarnanevad aabitsatõdedele, mis juhatavad tee meie südamesse. Sealt leiame selle tõe, mida me väljast ei leia. Jumal on Armastus meie südames ja kui me teda sealt ei leia, siis ei leia me ka tõde.

Related Posts