Raamat sisaldab luuletusi, mis on sündinud autori jumaliku tasakaalu leidmisel sügava seesmise Valguse ja hingerahu läbi.
Kanna enda mured
kõik Jumala ette.
Ta on ainus,
kes ei mõista sind hukka!
Tähed säravad. Selge on taevas.
Universumi lõputul teel –
kumab kõrgustes Linnutee valgus.
Ta sära – mu enese sees.
Olen üksi ja ometi pole,
sest sfääride otsatul maal
on nii lõputult, lõputult palju
mul kaugusi vaadelda veel.
Ehk küll välises leida võid kõike,
kuid ometi enne ei või
sa midagi mõista neist asjust,
kui eneses mõista sa võid.
Nende kauguste taga, mis näeme,
on veel otsatud kaugused ees,
mida üldse ei näe ega mõista
ja ometi kõik meie sees.
Kõrgel Kosmose lõputuil teedel,
leida palju võid õnne ja head.
Sa ometi enne ei leia,
kui eneses leida sa saad.
Kõike seda, mis välises näha
sinu sees sellel kõigel on maad.
Ei kusagil enne või näha,
kui eneses näha sa saad.
Sa tunneta Õigust ja Tõde
ja kummarda vaimus Ta ees.
Ja tunneta Elu ja Vaimu –
tasa palveta enese sees.
Ja siis, kui sa seda kõike tunned,
seisad otsatu valguse ees.
Elu sfääride puhtuse säras –
sünnib Jumal su enese sees.
Särab taevas kui tulede meres,
nõnda ilus on tähisel ööl.
Ja ma tunnetan kõike nii selgelt –
see mu enese, enese sees!
Igatsen Tõeliseks saada!
Et olla Tõeline,
tähendab:
vaba olla igast tõekspidamisest.
Omada mingit tõekspidamist,
tähendab:
vaenulist suhtumist
teistesse tõekspidamistesse.
Vaenulikkuses ei ole aga Tõelisust.
Igatsen Tõeliseks saada!
Et aga Tõeline olla,
tähendab:
vaba olla igast äärmusest.
Iga äärmus kannab endas
tunnetuse puudumist.
Tunnetamise puudumises ei ole
aga Tõelisust.
Igatsen Tõeliseks saada!
Et aga Tõeline olla,
tähendab:
vaba olla valitsemishimust.
Valitsemishimu kannab endas
vägivalda.
Vägivallas ei ole aga Tõelisust!
Igatsen Tõeliseks saada!
Et Tõeline olla,
tähendab:
hingelt puhas olla.
Puhas hing on vaba
igast kurjusest ja kättemaksust.
On täis suuremeelsust ja halastust.
Igatsen Tõeline olla!
Et Tõeliseks saada,
on vaja puhtaid mõtteid ja sõnu,
et ühineda Vaimus SELLEGA,
KES ISE on PUHAS ja TÕELINE.
Laps naabri õues kord hüppas,
kodus isaga tülli ta läks.
Seal päev läbi muretult lippas,
nii nagu ikka laps.
“Me isa on paha ja vali,”
nii ise mõtles ta.
“Näe, naaber pole sugugi kuri
ja naljast saab aru ta ka.”
Nii muretult päev läks mööda,
unus kodu ja isa ja kõik.
Tuli õhtu ja päike läks looja,
naabri lapsed ka magama läin’d.
“Noh, sinagi puhkama mine,
me laste man, see ju su soov,
et meile nüüd elama jäädki,
sest kodus sul isa nii halb.”
Sõnab naabrimees muigel. Laps vaatab
oma kodu pool, tõsine näolt.
Siis alles ta sõna suust paotab:
“Lähen koju ja sinna ka jään!”
“Võid minna, nii nagu soovid.”
Hea naaber on kohe ka nõus.
Laps läheb ja enam ei proovi
ta kunagi lahkuda kodust.
Enam selgust ja valgust ja helgust,
rohkem kõike, mis Jumalalt on.
Nälgiv hing nõrkeb tühjusest süngest,
olles otsingul – leidmata end.
Kõrvalteed pole olemas mujalt
ega ust, mis sind rahusse viiks.
Kui vaid see, mida ilmutand Jumal
Oma Poja, me Kristuse näol.
Tema sünd meie hinges saab päästjaks
kõigest sellest, mis ekslik ja halb.
Ta vabastab valest ja kurjast,
mille köidiku paelun’d me end.
Kui su hing seda kõike ei tunne
ja hetkeks veel kahtlema peab –
siis tea, et sa Tõest oled kaugel
ja kaua veel ekslema pead.
Alles siis, kui sa Jumala leiad
oma sisemas varjatuses
ja Temaga ühendust püüad
kõige jõuga, mis on sinu sees,
leiad selgust ja valele kadu,
leiad õnne ja õndsuse eest.
Siis tunned, et kõikjal on kodu,
sest Jumal – ta elab su sees.
Su õndsusel pole siis piire
ja vaimule ahelaid ees.
Sa tunnetad kõike nii selgelt,
et Jumal – Ta elab su sees.
Mu tunded on kui õli,
mis valatud tulesse.
Neist leek üles kõrgele tõusis
ja paistis kaugele!
Mu tunded on kui purjed,
mis pandud paadile
on selles mõttes pääle,
et jõuda üle vee.
Mu tunded on kui tiivad,
mis tõstavad kõrgusse
ja kaugusesse viivad …
mind üle mägede.
Mu tunded on kui jõgi,
mis voolab lõputa …
nii paljudest paikadest läbi,
et merega kohtuda.
Mu tunded on kui lained,
vett pritsides kõrgele
vastu kive ja kaldaid –
neist mõnigi puruneb teel.
Ka tormiga vahel neid võrdlen,
sest tormgi ei puudu mu sees.
Kuid tormile vaikus järgneb,
saab uueks siis kõik minu sees.
Mu tunded on ainult mulle,
ei, mitte teistele.
On teistel omad tunded
ja omad sihid ja teed.
Kui kuumaks aetud raud,
mis hõõgub tules –
nii hõõguma pead sinagi,
mu hing!
Ei, mitte ainult süda
Vaimu Tules –
vaid kõik mu Olemine,
kõik mu tunded, iga kehakiud!
See hõõguma peab
armastusest suurest,
et elustada neid,
kel mõistus pime, süda külm.
Igas laulus on oma mõte
Ja oma tundekeel.
See näitab me vaimset taset
Ja meie suunda teel,
Kuhu poole me pürgime elus.
Kas on see hea või halb?
Või on selles muremõtted
Või rõõmuhelide tulv?
See kõik on varjul luules,
Mis luuletajas on.
21. mai 1998
Ära kujutle Jumalat endale!
Senikaua, kui sa Teda
kujutled veel,
oled alati vääral eksiteel,
ebajumala ohver ja ori.
Sa ela Teda läbi iseendas,
nii, nagu Ta tõeliselt ON!
Ja ainult –
iseendas,
iseendas,
iseendas!
Kes kujutleb Jumalat,
on veel unistuste,
unelmate ja fantaasia
maailmade olemuses!
Kõik väline elu – on võõrsil
nüüd, ikka ja alati.
Kas oled siis kodus või mujal,
kõik võõraks jääb ometi.
Kui välises rõõmu sa otsid
ja rahu hingele,
siis ära sa kaeba ja kurda,
kui leidmatuks jääb sulle see.
Sa alles siis kodu leiad,
kui endasse pöördud sa.
Ja leiad sealt üles veekaevu
ja Eluallika!
Siis alles sa rõõmu tunned
ja rahu saad hingele.
Ja alati kodus end tunned,
ükskõik siis, kus oledki.
Mida puhtamalt,
sügavamalt,
selgemalt
ja säravamalt
keegi meist
suudab endas
läbi elada
seda või teist –
olgu see siis
armastus,
õigus
või Jumal meis,
seda selgemalt
tajub ta endas
kõike seda,
mida ta taotleb
või tahab.
Sinu usk,
Sinu Jumal,
Sinu armastus
ja kõik, kõik,
mis sinus on,
vajab ikka sügavamat
ja sügavamat
läbielamist tundes,
et selle või teise
Olemuse Tõelisust
endas tabada!
Igatsen Valgust ja Vaikust,
igatsen ääretut merd,
igatsen hingele tiibu,
millega lennata võin –
kõrgustes merede kohal,
mõista Sind, Mõõtmatu Vaim.
Tunda Sind nii, nagu oled –
tõeliselt – Ürgne ja Jääv!
Valgus ja Vaikus ja meri,
need on mu igatsus.
Nende põhjal ma mõistan
Sind – Sa Suur Mõõtmatus!
Sa ei pea Jumalat kartma
ega hirmu tundma Ta ees,
vaid teadma, et Tema on Rahu,
on Armastus ja Õnn meie sees.
Teada seda ja täituda Temast
on ülim kõikidest õnnedest,
mida süda saab kunagi tunda
oma sisemas varjatuses.
See on vaid ainult väike elulõik,
mis teadus suuteline uurima on oma teel.
Nii nagu aeg, mis ühe päeva jooksul
ei selgita meil ajalugu veel.
Kõik väline elu – meis endas.
Ükskõik siis ka, milline see:
kas sisaldab endas ta halba,
või on tema ülimalt hää?!
Kõik “taevad” ja “põrgud” nad saavad
me eneste sisemast tööst.
Ei väljast või paremat leida,
kui seda, mis enese seest.
Me väärime eneste saatust –
kas olgu ta helge või halb.
Ja väärime valitsus’ staatust,
kas olgu ta leebe või karm.
Kõik välised kannatusfaasid
me eneste looming ja töö.
Kõik välised teesid ja fraasid
ei päästa meid piinade ööst.
Vaid ainult, kui eneses saame
me muuta kõik puhtaks ja hääks,
siis alles ka väline muutub –
see teisiti olla ei saaks.
Ta suri – naeratus huulil,
et sündida vaimsesse.
Kõik mured ja kiusud tast jäivad
maha – maailma maisesse.
Loojub päike ja kustub ka elu.
Teame siiski, et valgus – ta jääb.
Nõnda sellel, kes vaimsusest teadlik,
koidab alati jälle uus päev.
Ta suri, kuid ainult ta keha
see suri – kuid vabaks sai vaim.
Ja sellest ta rõõmu nii tundis,
et naeratus huultele jäi.
Kõik võitlevad türannid omavahel
on ühe ja sama kurja käsilased.
Ehkki nad üksteist kiruvad, neavad
ja üksteise vastu ka sõdasid peavad.
Kõik väliste vormide ideede kandjad
on ainult vaid kurjale tooni andjad.
Kuigi ideed käivad üksteise vastu:
üks sellal teeb pidu, kui teine peab paastu.
Ei ole seal sisult ei midagi vahet
ja selleks ka polegi Saatanal tahet.
Sest kurjuse riik just seisabki selles,
et kõik tema lapsed oleks tülis ja riius.
Kui mõni asi lä’eb vanaks ja moest,
uus mood saab Saatana riigil siis toeks.
Kui mõnes asjas plaan hakkab minema ühte,
siis kõik saab muudetud Saatana tahtel.
Kõik jutt tema sõprusest, kus see ka poleks,
jääb igavest’ pimedaks pettuseks, valeks.
Iga needus, mis teisele osaks saab
ka needja hukatust suurendab.
Ja nõnda just püsibki Saatana riik –
ei teda hävita ükski piik.
Ainult see, kes ta murrab, on Armastus – jõud,
mille ilmutan’d meile Ürgtarkuse nõu.
Sa ära arva, et su maine elu
on meie elu algus, meie sünd.
Su taha maha jäänud palju aega
ja igavikud ootamas veel sind!
Sa oled nii kui kiirelt voolav jõgi,
kes liigud vaimse elukäigu sees.
Pea jätad oma keha siia maha
ja uued paigad ootamas sind ees.
Sa oled Igavesest sündin’d Igavene,
kesk Igavest su elu lõputa.
Sa ainult seda tea, et sinu aju
ei iialgi või vaimset mäleta.
Me maisel ajul – sellel küll on algus,
ta kehaga koos siia ilma sai.
Ja ainult maistest asjadest tal aimdus.
Ei Igavesest tema teada või.
Sa alles siis, kui vaimus ärkad endas,
sest mõjust, mis sind välisega seob –
saad selgusega tajuda vaid seda,
et sinu sees on IGAVENE NÜÜD.
Saan’d vaevalt ühest pettekujutlusest vabaks,
kui juba teisel kinni hoiad sabast.
Ja nõnda selles suures nõiaringis
ei ole sinul väljapääsu mingit.
Sa alles siis, kui oma silmad suled
ja vaimus oma Jumalaga oled,
näed seda, mis on Igavene Tegelikkus,
kus asub tõeliselt me vaimurikkus.
Viimne lumi. Kõikjal rohkem on pori,
ainult kohati tee on veel jääs.
Tõmbab hobune koormat nii raskelt
ja kohati aitab ka mees.
Tee venib ja venib nii pikalt,
vahel puhkab ka hobune ees …
Jälle venitab koormat ja läheb.
Higi pühib ka vaevatud mees.
Pole enam ei talvet ja kevad
ka kaugeltki pole veel käes.
Koorem ometi teelt tuleb viia,
näevad vaeva nii hobu kui mees.
Veel otsatult kaugele minna.
Ja tee on nii lõputu ees.
Nii pikk – et õhtuks saab sinna,
kuid väsin’d on hobu ja mees.
Nad puhkavad pisut ja läevad,
kauaks peatuma siiski ei jää.
Nad hommikust saadik teel olnud
ja peatselt on loojumas päev.
Viimast jõudu nad võtavad kokku,
kuid kaugel on kodu veel ees.
Tee pikk – ei lõpe, ei lõpe –
ja väsin’d on hobu ja mees.
Kord kunagi lapsena kodus
ma mängisin noorusemaal.
Ja nägin, kuis sinendas taevas,
vesi helendas päikese käes.
Meri kohas nii sala ja tasa
ja kauguses kukkusid käod.
Üle otsatu veevälja paistis
mandri-metsade terendus.
Taamal läänes, kus pilliroog hõljus
kergelt tuule ja voogude käes,
paistis väinatamm – valged ta postid
kui luiged, kes ujuvad vees.
Eemal kaldal sõi kari ja kostis
kaunis, igatsev karjuse laul.
Päike kõrgusest külvas seal kulda,
vili lokkas kui sinendav müür.
Vastaskaldal, kus laiusid metsad
ja valendas endine mõis,
veepinnal see helkimas vastu
peegelpildil nii kaunina näis.
Ja linnud ja karjane laulsid –
rind rõõmu ja hõiskamist täis.
Ja põllumees – põllul ta kündis,
hing tänu ja usinust täis.
Liugles kajakas valge kui lumi,
helkis kiirgavalt päikese käes.
Silmas saaki, seda täis on ju meri,
käis välkkiirelt alla ta sööst.
Ja vene, mis mere poolt tuli,
oli kalaga kaldale teel.
Kaks noorukit: noormees ja neiu,
nad liuglesid paadiga veel.
Üksik puri, mis valendas kaugel,
sulas üheks kõik valguse käes.
Pole enam ei nähagi vahet,
kus taevas, kus puri, kus veed.
Ja karjase laul, mis kostis,
oli igatsust, unistust täis.
Ja põllumees põllul, ta kündis,
põld küllust ja viljakust täis.
Säras loodus kõik päikesekullast,
vili valmis ta paistuse käes.
Kasvuks jõu sai ta hoolest ja mullast
ja Taevase Tarkuse väest.
Kõik see – mis on vana – on kaduv!
On lõpetud – sellest on küll!
Otsin uut, mille varjatud sisus
asub rahu ja Tõde ja õnn.
Otsin uut, milles õigust võin leida
ja kõike, mis rahuldaks mind.
Ja see uus – see polegi enam
mingi uus, vaid on uuestisünd.
Tema läbi saab uueks ja võimsaks
meie loomus ja kogu maailm.
Ja kõike, mida varem ei näinud,
märkab nüüd iga nägija silm.
See Elu ja Rahu on Kristus,
uus vaimline jõud meie sees.
See Tõde on arm ja on õigus,
Surm taganeb – hukkub ta ees.
See vaimline jõud on uus elu,
millest varem ei näinud sa und.
Selles varjul on Jumalik ilu.
See on ta ilmumis teistkordne tund.
Teie peate ülevalt sündima.
Kristus
Joh 3:7
* * *
Armastus on jõud,
mis rõõmustab Elu,
mitte kirg –
mis sünnitab valu!
Kui vaadelda elu ja valgust,
siis õnnest täitun ma.
Ürgvalgust, suurt Kõiksuse algust,
siis üheks saan sinuga ma.
Suur meri – sa ääretu, sügav …
Sa lõputut saladust täis …
Su uuringu otsatud alad
mu hingele arenguks said.
Sa sädeled päikesekullas …
Sa otsatut liikumist täis.
Su sisemas puhtusevallas
saan sinust ja valgusest täis.
Suur meri ja valgus ja sära –
kõik üheks saab minu sees.
Ja mina ka nendega üheks
saan otsatus kõiksuses.
“Kosmosevallutajaile”
Kosmoselaevadel lennates ringi
te otsite Jumalat …
Teda leidmata hüüate kooris,
et teda ei olevat.
Liig madalalt lendate, vennad,
liig mannetu teaduste kulg.
Sest Jumal on tähtede tules,
Ürgpäikeste valgus ja tuum.
Alles sealt teie leiate Teda,
alles seal Tema ainumalt on.
Ürgpäikeste sisemas säras,
kesk voogavat valgust ja tuld.
Kuid selleks, et sealt Teda leida,
ei vaja me väliseid teid,
vaid sisemas südame templis
on Temaga ühendus meil.
Teie lend on kui mäng merekaldal,
kui lastel, kel teadmata veel,
et kiviga visates iial
ookeani ei ületa see.
Nii ka kosmost ei valluta keegi
materialistliku teaduse teel.
Isegi Päike, mis lähim on meile
kõigist lähimaist tähtedest,
jääb igavest võitmatuks meile
kui tuli, mis hõõgub ja keeb.
Meie jalg, mis on kõdunev aine,
tema pinnale iial ei lä’e.
Alles sisemas puhtuse säras
asub Jumal me eneste sees.
Kui Tema sealt leiame üles,
kaob kauguseid lahutav ruum.
“Legend”
Kõik kehad – olid mullast …
Ja nõnda siis juhtuski,
et kõik jälle mullaks saavad,
kui kehale osaks saab surm.
Kuid südamed tuksusid hellalt
ja armastust ootasid.
Kuid armastust leidmata jäidki
nad külmaks ja tuimaks kui haud.
Nii südamed kivistun’d rinnas.
Ja kehad – kui mullaks said,
siis südamed kivideks jäidki.
Nii kivid mulda said.
Enne, kui sinus valgus saab sündida,
pead sa pimedusest läbi minema,
et võiksid valguse ära tunda.
Milline helide küllus!
Milline tunnete heldus!
See kokku on päevaselgus –
meis enestes!
Ma naernud olen palju,
siis veel, kui olin laps.
Ma naersin – ei teadnudki ise,
mis põhjus mul oli se’ks.
Ma naersin – see südamest tuli.
Kuid naeru ei sallinud need,
kes ise on pahad ja kurjad.
Mu naer nad kadedaks teeb.
Mu naerule vastu nad seadsid
kõik tõkked tõsised …
Nii minugi tõsiseks muutsid,
ja nõnda mu naerust sai nutt.
Nii kõik minu pühamad tunded
said porisse tallatud
ja lapselik süütusevara –
kõik ära pillatud.
Kui kord veel naerda nii võiksin
ma puhtast südamest,
nii nagu ma lapsena naersin
enda südame rõõmudest.
Siis elu ilme muutuks!
Kõik pilved hajuksid
ja päikene ööselgi paistaks
ja valgustaks pimedust!
Ükski süsteem ei päästa maailma
ega lahendatud saa ükski probleem,
kui inimesel endal ei ole tundmist
vaadata tõele silma
ega mõista seda,
mis on ainus
tõeline Tee.
Näha vaimus valgust
ja elada tundes läbi selgust.
Mõista kõike, mis on mõistetav endast,
selles seisnebki iga inimese
ainus kohustus
ja tõeline töö.
Teha tööd enda kallal seni,
kuni sinust saab Inimene,
kes inimese sõber
ja austab teist
selle peale vaatamata,
kes ta ka oleks
või millist tõekspidamist
ta ei omaks
enda tunnetuse teel.
Mu luule ei teeni kunsti,
vaid E L U – Ta ülimas jõus!
Kes loeb mu laule – see tunneb,
kuis kõik saab E L U K S ta sees.
Sa alul vast kohe ei märka,
kus seisneb ta elustav jõud.
Pead lugema lõputult ikka
sa alati veel ja veel.
Ja siis alles tunned sa äkki,
et E l u on elav su sees.
Vorm väline ainult on katteks,
mis varjabki sisu su sees.
Pole kahtlust, et igas põhukuhjas on teri,
kuid mul puudub aeg neid sealt ülesse leida.
Ja milleks seda ongi vaja,
kui mul on kasutada salvetäis
kuldkollast vilja?!
Väljaspool uske ja usundeid,
väljaspool rahvaid ja rasse,
väljaspool mõistust ja teadusepiire
asub Suur Valgus ja Selgus
meis kõigis!
Too on Ürgtarkus,
kel nimeks on
J U M A L !
Mõistus peab juurdlema,
õppima, uurima,
selleks, et teada.
Tarkus teab ilma,
et uurida vaja.
Tarkus teab, tunneb
ja valgustab kõiki,
mõistust ja varjatult
pimedaid paiku.
Ürgvalgus mind sünnitas eluks
ja nõnda mu Isaks ta sai.
Ja mina sain temale pojaks
ürgaegadest alates nii.
Kuid pimedus tuli ja võttis,
mind eksitas endale.
Nii sõgedus sigis ja sündis,
loom koduks sai vaimule.
Kuid teadmine vaimsest elust,
ürgvalguse vaimne tuum,
ei kadunud hingest ära –
nii sündis suur igatsus kuum.
Taas tagasi kodusse jõuda,
kus Isa on ootamas ees,
kes pojale sirutab vastu
käed tulekul vaimus ja väes.
Ainus süüdlane kõiges kannatuses
on kannatav inimene endale ise.
Kõik süü asub meis endis.
Ja kui ka teised meile
kurja teevad –
siis teadkem:
et seegi on meie eneste süü,
et me nii madalale
laskunud oleme,
kus need madalad
meid piiravad,
kes meile seda
teha said!
Siis loomalaudast sai tempel,
kui Kristus sündis seal.
Kuid meie päevil templeist
on loomalaudad saan’d.
See annab tunnistust sellest,
kes tõeliselt oleme –
ja millist vaimulaadi
me enestes kanname.
Kõik oleneb inimesest,
kes maa peal elamas.
Kas saab siin rahu tulla
või sõda jääb möllama?!
Kui ei ole meil igatsust hinges
mingi puhtama järele,
vaid ainult looma-kired,
mis muljuvad mudasse.
Mida meil ongi siis loota
ja tahta õnne jaoks,
mida kõik soovivad saada,
et ainult vaid rahu saaks.
Kõik oleneb inimesest –
kas suudab ta ärgata
tõetundes enda hinges,
et tulla saaks õnnemaa.
Kõik välised asjad ei aita
siin mitte kui midagi,
kui puudub Inimene
Tõe Vaimu Näo järele.
Eelkõige peab õppima vaikima,
et Vaikuses leida ennast.
Siis alles saad eneses kogeda
Sa Jumala Suurust ja Täiust!
Jumal, keda ma tunnen ja tean,
oskab ka hinnata naeru ja nalja.
Ta pole kaugeltki tõsine erak
ega mingi ususektide pühak.
Jumal on rõõmu ja helguse Valgus!
Seal, kus on Tema –
kaob kurbus ja mure.
Sinna jääb rõõm, millel lõppu ei tule!
Kõige suurem mure mulle
mu elus on alati olnud see,
et ma teistele inimestele
mitte kuidagi ei saaks komistuskiviks
ega eksitajaks nende eluteel!
Sa pead endas jäägitult ära andma kõik,
mis sinus on, et omada “kalliskivi”,
mille “hind” on just nii palju,
kui palju on sinus seda,
mis ära andmisele kuulub,
ei mitte sugugi vähem ega rohkem.
“Kalliskivi” on Jumalik Nägu su sees!
“Kalliskivi” – see oled Sa Ise!
Kõik välised kõrgused on suhtelised.
Kui vaatleme tähti taevas,
siis on nad kõrgel meile.
Kui tähtedelt vaadelda meid,
siis oleme kõrgel
meie neile.
Ja nõnda jääb välises kõik
igavesti suhteliseks.
Absoluutne kõrgus asub inimeses endas,
mis alles teeb tema võimeliseks
sisemisi kõrgusi saavutama!
Öö oli pime ja pilkane,
vihmagi valas – tuul vinge.
Sina – kes olid mu Igatsus!
Sündisid tol’ a’al mu hinge.
Just siis, kui kõik oli kadunud,
mu viimane lootus hajus.
Sa tulid kui see, kes on tajunud,
et leida võid kodu mu vaimus.
Sa tulid – kõik uueks sai siis minu sees –
mu loomalaut templiks sai hinges.
Ja tulede meres kõik elu mus kees.
Öö taganes Valguse säras.
Ja “karjased, targad hommikumaalt”,
nad tulid siis kõik minu juurde.
Ja nõnda meist kõikidest kokku siis sai
üks leegion varjatult suuri.
Me oleme ühes ja vaimline öö
ei suuda meid iialgi köita.
Nagu tähises taevas, Linnutee vöö,
koos suudame kurjuse võita.
Mu ümber on rikkaid ja vaeseid,
on kerjajaid – prassijaid,
on unistajaid – unelejaid,
on elurõõmsaid lõbutsejaid,
ja ahastavaid nukrutsejaid.
On neid ja teisi,
keda me loetleda ei jõua.
Kuid Mina olen Mina –
ja Sina oled Sina.
Ja samal ajal
me mõlemad oleme üks.
Ja keegi ei pea kahetsema
ega kadestama teist,
et sel põhjusel
mitte kaotada Ennast,
kelle põhjal me õieti
tunnemegi teist!
On hämarus õhtul …
millele järgnemas öö.
Ja hämarus hommikul,
mil saabumas päev –
Seepärast pole sugugi me võrdsed,
kui meie hinges võrdne hämarus –
kus veel ei ole Selgust täiel hiilgel
tõetunnetuse täiest suurusest.
Vaid selles, mille suunas keegi liigub,
see määrab meie vaimse palge Tões.
Kas kaugeneme Valgusest kui öösse
või lähme vastu päevatõusule?!
Nii nagu rändajad, kes kohtund teel:
üks liigub ühes, teine teises suunas.
Pea kaugenevad üksteisest eemal,
ei enam viimaks üksteist kuule – näe.
Nii näiliselt me sarnased kõik ilmas,
kui rändame koos maisel eluteel.
Kuid ometi üks öösse elus läheb,
kuid teisel lähenemas päevatöö.
Üks Selgusesse
iseendas jõuab! –
Kuid teisel kaob sealt seegi,
mis seal oli veel.
Usun Armastuse võidusse maailmas
ja Tõe sünnisse inimeses endas,
kelle läbi Armastus tegutseda saab.
Usun Valguse,
Rahu
ja Õilsuse
võidusse inimese sees,
sest Inimene pärineb Valgusest,
mis ongi tema tõeline Kodumaa
ta enese sees!
Selles seisnebki K r i s t l u s
o m a Tõelisuses.
Tahan tagasi oma lossi,
mis on igihaljaste palmide vilus,
peegelduva tiigivee kaldal,
särava päikese paistel,
sügav-sinise taevalaotuse all!
Seal, kus mäetipud
taevakõrguseni tõusevad
ja on kaetud sädeleva lumega.
Ja all orgudes aasad laiuvad,
ja meri oma lõputus mõõtmatuses
jutustab ELUST,
kes on Igavene ja Jääv.
Kus Igavene Tegelikkus
oma muutmatult jäädavas
jõudude külluses
ikka uusi helisid ja vorme
läbielada laseb Minu hinges!
See ongi too Tõeline Maa,
mis enne mu langust Vaimus
mulle oli Koduks
Minus endas.
Ja nüüd jälle uuesti näen
Sind tõusmas …
pikkade igavikkude reas,
ja esile kerkimas sügavusest
Minu vaimu Selguses!
Minu Tõeline Kodu,
mu kadumatult muutmatu pärandus,
Sa üksi oledki veel
mu ainus eesmärk,
mu igatsus!
Kõikidest, kõikidest kaugele
sisema vaikuse sisse.
Välistest asjadest eemale
pöördun ma enesesse.
Seal kohtan Sind,
mu ülim õnn,
kellest ma tean
ainult vaid head.
Rahu ja rõõmu
Sinus leian!
Seal kohtan Sind!
Leian ka end!
Valguse,
Selguse
säras!
Pikkade Igavikkude reas
tõuseb sügavusest Elu
mu enese sees!
Kes väljudes
Igavesest Ürgolemuse lättest
on mind kandnud läbi Igavikkude.
Mina ja mu Elu –
me lahutamatult Üks!
Kõik tuhmus siis,
kui ma kaotasin teadvuse Endast
ja tungisin välisesse,
nähes oma väliskestades Ennast.
Ja siis tabaski mind surm ja teadmatus.
Kuid nüüd –
mil olen jälle leidnud Iseenda,
on mul taas võimalus
ühineda Elava Jumalaga Endas,
et kinnitada Ennast Igaveseks
Ürgpõhjuste Olemusesse,
kellest ma olen
sigitatud ja sünnitatud
enne kõiki aegu
Igaveses Vaimus!
Nii olen minagi veel
otsatus kauguses teel –
ääretu tühjuse taga.
Taamal mul laiuvad eel:
džunglid ja kõrbed ja mäed …
raskused võidan ma aga.
Rahune süda ja vaiki,
mõista teel minnes sa kõiki,
kes koos sinuga teel –
tundmata igatsust hinges,
köidetud nõiduse ringis …
magavad surmaund veel.
Sina, kuid sina aga,
rändaja kauguste taga,
edasi võitle, et jõuda
võiksid sa Valguse linna …
Tee pead leidma sa sinna,
selleks kõik raskused võida.
Teel olen kaugustes veel,
igatsus hinges, kurb meel.
Ometi teadmine aga
jõudu mul annab mu töös,
et koidab kord kuldne päev –
kõikide kauguste taga.
Vaim on pääsnud vangist valla,
murrab teed, ei anna alla,
läbi lihaliku elu,
läbi surmaöö ja valu.
Liha ülestõusmine
viis küll vaimu hauasse.
Siiski Vaim on Igavene,
liha ainult ajaline.
See, kes elav, ei jää hauda,
suudab nõnda õigust nõuda.
Loom küll kaob, kuid Vaim ei hävi!
Elab Jumaluse läbi.
Elu ülestõusmine
koidab viimaks kõigile
neile, kes on Vaimu Ilmast,
Igavese Elu vallast.
Loom läeb hauda, sinna jääb.
Vaim läeb Igaviku teed.
Elab Elu Igavest
enda hinges tõeliselt!
Seal kusagil kaugel
on metsad ja mered
ja mägede taga
on voolavad veed.
Kuid minule laiuvad
kõrbed ja nõmmed
mu elus, mu valus
mu rännaku teel.
Kuid edasi – läbi
siit džunglite Ilmast
mind kannab mu teadvus
ja rõõmu mul toob.
Et kunagi kusagil
ikka kord koidab
mu päike, mu lootus,
mu igatsus suur.
Tõe Vaimu puhas tuli
valgustab mind selguses.
Sisendab mus kindlat teadmist
seista julgelt kalju peal,
millele kord Kristus rajas
oma sõnad tõeliselt,
kui ta käskis meid –
me Elu – ehitada kaljule.
Kalju – see on kindlus minus
tunda Tõde tõeliselt,
nii, kuis see saab olla ainult
Igaveses Õ i g l u s e s.
Kas peaksin punuma pärjaks roosid,
mis õitsesid suvekuul?
Või jätma sinna, kus olid,
et surmaks neid sügistuul?
Need roosid on väline ilu,
mis närtsivad niikuinii.
Kuid nende rooside elu
mu hinges ei iialgi.
Ja selle tõttu uuest’
nad ilmuvad kevadkuul
ikka uuesti jälle ja jälle,
ei surmata iial saagi neid
raevutsev sügistuul!
Jumal on meie igapäevane elu,
iga meie hingetõmme,
kogu meie tegevus.
Kõik meie olemine ja olemus
kuulub Temale.
Ta ei ole mitte keegi,
kellele anname osakese
oma ülejääkidest –
või nurgakese
oma kodumaja urgastest.
Temale kuulub kogu meie koda!
Kogu meie elu!
Ernst Enno mälestuspäeval *
Su tundeküllane luule
sai heliks mu hingele.
Neid sõnu veel nüüdki ma kuulen,
need jäänud mu südame.
Su laulud – ja neid on nii palju,
need tulnud on südamest,
su tundeküllasest hingest,
vaimu hõõguvast valgusest.
Kas olgu see vokivurin
või ristikheina lõhn,
mis koduigatsust hinges
mus ülesse ärata võib.
Kas olgu need lastelaulud
või lõputud hallid teed.
Nad ikka nii meeliköitvad,
nii lihtsad ja meeldivad need.
Kas olgu see vaenelaps jaaniööl,
kel öö on emaks ja isaks
või teised, kes lustakalt välja pääl
on rõõmsad ja piduehtes.
Või keeled, mis tõmmatud üle vee,
üle laia ja sügava mere …
need keeled kui kuldsed armu keed
mul alati seisavad meeles.
Või see, kes on rändamas tarkuse teel
koos juhiga kuninga pulma,
mis nõnda kaugel on tähena ees –
aastatuhande pärast saab sinna.
Need kõik ja neid on nii palju veel,
et üles ei loetleda jõuaks neid keel.
Nad kõik on kui saared ja rannad me ees,
mis hukkujail päästjaiks ta teel.
Siin muinasjutt, tunded ja tõde,
kõik räägivad ühte keelt,
fantaasia valdade luule –
kõik tundub nii tõeline.
On valge öö õnn nõnda tasane,
mis paitab mu südant ja palgeid.
Ja ööbiku hääl, mis su südame pääl,
su lauludest heliseb mulle ka säält.
Kuldpärga su “kalmule”* punuda
ma tahaksin suveöö õitest.
Kõik tunded siin laulusse valada,
mis tulnud su hõõguvast hingest.
Õrn-heledat valgust on suveöö täis,
tuul vaikind – ei kajagi lehtedes.
Ja hämarik koidule ulatand suu
on suudluseks – kõik piduehtes.
Kõik sügavad tunded mu südames
siin ennast mu hinge on peitnud,
mis tulnud su hõõguvast südamest,
su lauludes väljendust leidnud.
Su tunded, need lihtsad on kõigile,
mis väljendust leidnud su luules –
nii lastele, noortele, vanadele
saab osa neist kõigile antud.
7. märtsil 1971
37. surma-aastapäeval
––––––––––
* mõeldud on: “mälestust jäädvustada igaveseks”
Sul palju valgust oli
kord elus vaadata.
Kuid siis su selgus tuhmus
ja valgus kadus ka.
Nii saigi sinust hulkur
ja vaene rännumees.
Jäid viimaks päris üksi
sa rahvahulkades.
Tuisk üle sinu tuiskas –
sa tuisku mattusid,
kus jää ja lumi kattis
sind, õnnetumat meest.
Kuid igavesti siiski
see nõnda küll ei jää.
Küll sullegi kord paistab
su valgus jälle taas.
Siis enam tuisku pole
ja kõrbe tühjust ka –
siis haljendab kõik elu
koos sinu lauluga.
Mu laulud üksnes mitte
ei ole sõnades,
vaid neis on sügav mõte,
nad tulevad südamest.
Neis varjul on elu ja ilu
ja Valgus ja Tõelisus.
See, kes vaid sisu mõistab
oma enese südames,
see teab ja tunneb ja tajub,
mis nendes lauludes on.
Siit leiab ta iseenda
oma tõelises loomuses.
Siin kajastub elumõte,
Ürgjõudude Jumalus,
kes elavat Elu kannab
meie kõikide sisemas.
Su Saatus on sulle selline,
just nagu ta olla sul saab.
Sa ise ta loonud endale,
pead vastu siis võtma ta ka.
Kõik maha võid jätta, mis sinul ka on,
oma vara ja pere, ja elu, ja töö,
kuid Saatus koos tuleb sinuga,
ei iialgi maha ta sinust ei jää.
Ta tuleb koos sinuga kaasa su teel
kui seaduslik jõud, et sust kujuneks see,
kes sa tõeliselt oled
ja olema pead ja olla vaid saad.
Oma keha me treenime spordis,
mõistust pedagoogikainstituudis.
Kuid vaim jääb kängu ja sureb,
hing tühjana tüdimust tunneb.
Üks mood küll teisele järgneb,
kuid kaalult uus veelgi on kergem,
mis varem on olnud ja oli
ja üldse veel arvesse tuli.
Mõistusetöö pole iialgi vaimne,
ei sobi ta isegi aseaineks
niikaua, kui mõistus ei tunnista vaimu,
ei ole tal vaimsest ei vähimat aimu.
Minu Jumal ei ole mitte usklike jumal,
kes on mõtete ja kujutluste vili.
Ei, ka mitte olend, kes kui isik
omavoliliselt valitseb
enda äranägemist mööda,
nagu heaks arvab.
Ta on vaimne tuli –
kes põletab, puhastab
hingest kõik halva,
et Vaim Minus jõuda
võiks koduranda.
Minu tahtes Ta saab alles voli
teostada Minus kõik,
mis on Tema tahtmine.
Mul mu Jumala väljendamiseks
puuduvad sõnad.
See on ülima külluse
väljendamatu suurus.
Vastavalt nõnda, kuis avardun endas,
saab Temagi suurus
minus suurema mõiste.
Jääb ainult vaid üle
mul hoolitseda enda
arengu avardumise eest.
Sinu lunastus seisab su enese käes,
kuid seda teostada endas –
saad sa Jumala Vaimus ja Väes –
mitte enda jõududega.
Su tahe on see,
mis sind teele peab viima,
kus sa enda sees –
oma Jumala saad leida.
Sinu mõistuski lubab sul lennata,
raadiot kuulata, televiisorit vaadata,
kuid ainult nende vahenditega,
mida su mõistus esile kutsuma peab,
et sa seda teostada saad.
Muidugi ei tohi me unustada,
et see kõik on olemas enne meid.
Me ei loo ega mõtle välja.
Meil tuleb see enda suhtes
teoks teha ja rakendada –
enda elavas tahtes ellu äratada.
Nii viib meid ka meie lunastustee
läbi Jumala tundmise vaimu ja väe.
Ühendab meid Selle tahtega,
Kes on Kõiktahtmine
ürgaegadest alates
ja selleks ka jääb.
Tema tahtes teostub meie tahe,
meie lunastustöö ja vabastab meid
lõplikult valust ja vaevast,
patust ja surmast, kurjast ja hädast.
Ja meil hakkab koitma
me õndsus ja taevas.
Lapsed, kes ühte peaks kuuluma
ühise perena vaimus,
killustund tuhandeks tükiks,
jäänd järele ainult veel vaidlus.
Nõnda ei kristlust me enam
küll tõesti ei tunne,
mida kord tõeliselt
vanem vend õpetas meile,
Isast – kes kõigile
lastele – ühine elus!
Kes jõuab killud
kõik ühiseks Tervikuks liita,
mida on pimedus purustand
tuhandeks aegade vältel?!
Kes jõuab südamed
ühte kõik taas jälle köita,
mida on lahutand
üksteisest lihalik kõrkus?!
Valgesse rüüsse end seest
ja väljastpoolt rüüta.
Ainult nii võime me
kurjuse eneses võita!
Olen otsinud hingelist sõpra,
kellel südamelt öelda kõik võiks,
kellel usalda võiksin kõik mured,
nii väikesed kui suured.
Sõber siiski mul leidmata jäi!
Gustav Suits oma saart otsis merel,
mis talle jäi leidmatuks.
Oma saare küll leidnud ma olen,
kuid sõber jääb leidmatuks vist,
kes mu saarele randuda võiks!
Kuhu iial ma ka ei läheks,
ootab ees mind kavalus,
omakasu ja kadedus, ahnus,
meeltepete ja rumalus.
Jääb järele vaid igatsus!
Otsisin sõpra, kes mulle kõik oleks
ja mu hingele ligi nii tuleks,
et üks oleks temaga ma,Olen jõudnud oma püramiidi-tippu,
kus üksinda olema pean.
Nüüd vaikuses silmad siin sulen:
ja märkan, et Tema on seal,
Keda läbi võin elada hinges!
Oma Jumala leidnud siin olen,
enda tõelise sõpruse,
kes muutmatult mulle jääb ikka,
kui elan ma Temale –
Mulle ilmunud Nimetu Suurus!
Mõistus on suuteline
mõistma ainult
väliseid asju.
Mitte iialgi mõistma
olemasolevate asjade
põhjusi, mis ainult
läbielamises ennast
kattest vabastavad!
Ja mõistusele ennast
ilmuta’ võivad,
kui mõistus ainult mõista suudab!
Kas olla või mitte olla?!
See oli kord Hamleti hüüd,
kes elult paremat nõudis,
kui see talle osaks sai.
Kas olla külm või palav?!
Kuid mitte leigelt soe.
Seegi on vajalik teada
sellele, kes poeb.
Kas elada või surra?!
Kuid mitte lömitada
kui ori, kes poris roomab,
et kuidagi elada.
On palju vajalik teada
ja läbi elada
me endi sügavas tundes,
et tõde kogeda.
Ja selguses tunda seda,
et Jumal tõeliselt ongi –
meie vaimne puhtuse sära,
me tundmiste ülim õnn.
Õigus on olemas!
Seda ei looda.
Inimene peab endas
ainult Ta leidma.
Läbi elada Õigust endas
saab ainult see,
kes vabaneb –
ebaõiglusest, ülekohtust,
vägivallast ja väärnähetest
enda sees!
Ainult puhtasse
omakasupüüdmatusse südamesse
hoovab õigus sisse
nagu kevadine õhk
läbi avatud akende.
Mu laulud on Valgus ja Tuli,
Tähesära süngel, pimedal ööl.
Neis on kauge päeva helge kuma,
nii kuis enne koitu päikesetõusu eel.
Mu hinges on Valgus ja Tuli,
päeva selgus ja tähtede tee.
Nii kõrge ja kauge see maisest
kui kõrgustes Linnuteevöö.
Kõik hõõgub mu tulises hinges,
saab leegiks mu tunnete sees.
Nii sünnib me sisemaailmas
Ürgvalguse Püha Idee.
Kunst ei asenda usku,
nagu silm kõrva ei asenda.
Nad mõlemad omal kohal
peavad üksteist teenima.
Kunst ilma usuta nõnda,
nagu pime, kes silmita
kobab, et teed võiks leida,
mida mööda saaks astuda.
Kõiki kehaliikmeid on vaja
üksteisele toetuseks.
Sest kui neist mõni on puudu –
keha oleks ju vigane siis.
Ka terve elu saab olla
vaid sellega koos,
mis elu külge kuulub,
muidu on vigane ta.
Sügav on kunsti sõna,
kui välja saab öeldud see.
Veel sügavam usu sõna,
Kui usk on õigel teel.
Nii usk ja kunst ja teadus
üksteist siin toetavad,
nii nagu kehal üks liige
teisele abiks meil saab.
Kõik meie eksimused astuvad
meile vastu meie välises elus:
meie kaasinimeste näol,
meie igapäevastes elunähetes.
See on meie saatus,
mis kujuneb vastavalt selleks,
milleks me ta kujundanud oleme.
Oleme kaasinimestega tülis
süüdistades ainult neid,
unustades sealjuures end.
Teised on just niisugused
nagu nad meie jaoks olla saavad:
kas head või halvad!
Tahad näha paremat enda ümber,
saa ise paremaks endas.
Tõuse kõrgemale
enda sisemas arengu ringis
ja sind ei sega enam miski.
Keskpäeva päikesevalguse käes,
tema sillerdava sära sees
seisab mees
nagu öös!
Ta on pime mees.
Ja nõnda seistes Valguse käes
ta ongi kui öös!
Maailm on amfiteater.
Inimesed gladiaatorid,
kes üksteise vastu
mingit vaenu tundmata
kägistavad ja tapavad
üksteist omavahel,
kõikide kuradite lõbuks,
nende irvitava naeru saatel.
Inimene!
Sa vabasta ennast
sellest orjusest,
kelle isand sa pead olema.
Ja tee ennast kuningaks
oma kuningriigi troonil,
olles vend
oma kaasinimestele,
kes samuti nagu sinagi
peavad vabad olema
iseenda valitsejatena.
Oma mõistusega oled sa
loonud endale oma vangla.
Sa oled kujundanud endale
oma õiguse ja erineva
arusaamise armastusest.
Sa oled loonud endale
tõekspidamised
ja sidunud ennast
nende kütke.
Sa oled loonud
enda mõistusega
eksikujutluse Jumalast
ja vaidled temaga
oma isiklike
asjade pärast.
Sa oled Igavesest
muutmatust Tegelikkusest
sama kaugel –
kui päev ööst.
Sa oled enda
pettekujutluste ohver.
Su suurim vaenlane
on su mõistus,
kelle Isand
sa olema peaksid,
kuid sina oled ta ori!
Teie võite Teda leida
Ainult teis endis –
Oma sügavamas sisemises Olemises,
Teie kõikemõistvas Minas,
Endi Ürgses Olemise Täiuses.
Sealt leiate teie Teda –
Igavese, Tõelise, Elava Jumala,
Kes enne kõiki aegu
Sigitas Ennast teis endis!
Palju saladusi varjab endas püramiid,
kuid ühte erinevat külge temast
tahan esitada siin.
Alumises ringis on püramiid lai,
tõustes kõrgemale muutub ta
iga ringiga ikka kitsamaks
ja ahtamaks –
kuni tipul veel ainus kivi
üksinda oma ringi täidab.
Nii ka inimeste vaimne arenguring,
mida kõrgemale tõuseb,
muutub arvuliselt
ikka väiksemaks ja vähemaks,
kuni Kõrguste Kõrgustes
Jumal üksinda oma täiuses
kõiki ühendatult
oma olemusse sulgeb!
Tõustes kõrgemale
maisest madalusest
oma tunnete vallas,
jõuad sa paratamatult
seaduspäraselt sinna,
kus sind ees ootavad
kõrgemalt arenenud vaimud,
need, kes on su väärilised.
Seepärast seisab su lunastus
ainult su enese käes.
Oma kujutluses oled sa püstitanud
endale oma välise elu
piirid ja müürid.
Enda jõududega pead sa nad ka
purustama,
et pääseksid lämbuvast,
umbsest õhust
vabade voogude
võimusesse!
Enda tunded kõik annan ma teile,
nendest säragu tähed te teel
nagu kaugete linnade kuma,
mis sihina paistab me eel.
Olles teadlik, et tee, mida mööda
me liigume, sihile viib,
see annabki jõudu meil minna,
et võita kõik raskused teel.
Enda tunded – ja neid on nii palju,
nagu säravaid tähtigi öös.
Neid loetleda ei jõuaks keegi –
neist süttigu Valgus te sees!
Materialism on kui lõuendil
maalitud hobu,
kes küll näiliselt
kõvasti traavi laseb, kuid tõeliselt ikkagi
paigal püsib!
Kui tahad, et Jumal sind aitab,
siis pead ennast oma sisemiste jõududega,
oma püsivas tahtes
Jumala Vaimu Olemise piiridesse tõstma,
et ta sind aidata saaks.
Sa ei või ometi tahta,
et Jumal sind su madaluses,
su himude ja kirgede,
su kadeduse ja ahnuse tungides
sind aidata saab,
kui sa neist loobuda ei taha,
et tõusta vaimu puhtuse valda
enda sees,
kus sa ainuüksi Jumala võid leida,
kes siis ka selles puhtusevallas
sind aidata saab,
et sind hingepiinadest vabastada.
Puhas õhk saab sind aidata siis,
kui sa lämbuvast ruumist väljud
puhta õhu võimu piiridesse!
Me ütleme: “Jumal on meid maha jätnud!”
Kuid unustame selle,
et mitte Jumal pole maha jätnud meid,
vaid meie oleme maha jätnud Tema.
Me kuuleme tihti seda,
et sageli räägitakse,
et milleks meil Jumalat vaja,
aus olla võib muidu ka vist.
Ei ükski väline asi
meid päästa vale käest.
Vaid ainult see, kui suudame näha
Vaimset ta sisus ja tões.
Ka ausust ei suuda me mõista,
kui välises eksleme.
Ehk enda arvates vahest
suurt selgust küll omame.
On vaja, et mõistaksid seda,
kes tõeliselt oled sa
ja millises nõiaringis
veel keerled orjana.
Kes Jumalat eitab – see ausust
ei suuda mõista veel.
Sest Jumal on aususe sisu!
Ta tõeline OLEMUS!
Nii nagu meist keegi hea olla
ka iialgi muidu ei saa,
kui ainult vaid Jumala läbi
võime head endas kogeda.
Nii nagu meist keegi ei näha
saa midagi pimedas öös,
kui valgust ei ole paistmas,
mis valgustaks teed meie ees.
Nii ka ausus on Jumala Tahtes,
Tema Suuruses ja Tema Väes.
Kui a u s u s t sa tahad mõista,
siis teenima pead Teda Vaimus ja Tões!
Mitte see pole tark,
kes palju teab.
Vaid kes seda vähest,
mis temal on,
antud olukorras õigesti kasutada oskab
nõnda –
et ta suurte teadmistega inimese
imetlema paneb
enda oskuse üle!
Mida piiratum on inimene,
seda targem tundub ta enesele.
Ta on valmis vaidlema
kõigiga ja kõige üle,
arvates – et see on ainus
võimalik tõde
ega tea,
et ta oma rumaluses
reedabki oma rumaluse!
Sul palju valgust oli
kord elus vaadata.
Kuid siis su selgus tuhmus
ja valgus kadus ka.
Nii saigi sinust hulkur
ja vaene rännumees.
Jäid viimaks päris üksi
sa rahvahulkades.
Tuisk üle sinu tuiskas –
sa tuisku mattusid,
kus jää ja lumi kattis
sind, õnnetumat meest.
Kuid igavesti siiski
see nõnda küll ei jää.
Küll sullegi kord paistab
su valgus jälle taas.
Siis enam tuisku pole
ja kõrbe tühjust ka –
siis haljendab kõik elu
koos sinu lauluga.
Mu laulud üksnes mitte
ei ole sõnades,
vaid neis on sügav mõte,
nad tulevad südamest.
Neis varjul on elu ja ilu
ja Valgus ja Tõelisus.
See, kes vaid sisu mõistab
oma enese südames,
see teab ja tunneb ja tajub,
mis nendes lauludes on.
Siit leiab ta iseenda
oma tõelises loomuses.
Siin kajastub elumõte,
Ürgjõudude Jumalus,
kes elavat Elu kannab
meie kõikide sisemas.
Su Saatus on sulle selline,
just nagu ta olla sul saab.
Sa ise ta loonud endale,
pead vastu siis võtma ta ka.
Kõik maha võid jätta, mis sinul ka on,
oma vara ja pere, ja elu, ja töö,
kuid Saatus koos tuleb sinuga,
ei iialgi maha ta sinust ei jää.
Ta tuleb koos sinuga kaasa su teel
kui seaduslik jõud, et sust kujuneks see,
kes sa tõeliselt oled
ja olema pead ja olla vaid saad.
Oma keha me treenime spordis,
mõistust pedagoogikainstituudis.
Kuid vaim jääb kängu ja sureb,
hing tühjana tüdimust tunneb.
Üks mood küll teisele järgneb,
kuid kaalult uus veelgi on kergem,
mis varem on olnud ja oli
ja üldse veel arvesse tuli.
Mõistusetöö pole iialgi vaimne,
ei sobi ta isegi aseaineks
niikaua, kui mõistus ei tunnista vaimu,
ei ole tal vaimsest ei vähimat aimu.
Minu Jumal ei ole mitte usklike jumal,
kes on mõtete ja kujutluste vili.
Ei, ka mitte olend, kes kui isik
omavoliliselt valitseb
enda äranägemist mööda,
nagu heaks arvab.
Ta on vaimne tuli –
kes põletab, puhastab
hingest kõik halva,
et Vaim Minus jõuda
võiks koduranda.
Minu tahtes Ta saab alles voli
teostada Minus kõik,
mis on Tema tahtmine.
Mul mu Jumala väljendamiseks
puuduvad sõnad.
See on ülima külluse
väljendamatu suurus.
Vastavalt nõnda, kuis avardun endas,
saab Temagi suurus
minus suurema mõiste.
Jääb ainult vaid üle
mul hoolitseda enda
arengu avardumise eest.
Sinu lunastus seisab su enese käes,
kuid seda teostada endas –
saad sa Jumala Vaimus ja Väes –
mitte enda jõududega.
Su tahe on see,
mis sind teele peab viima,
kus sa enda sees –
oma Jumala saad leida.
Sinu mõistuski lubab sul lennata,
raadiot kuulata, televiisorit vaadata,
kuid ainult nende vahenditega,
mida su mõistus esile kutsuma peab,
et sa seda teostada saad.
Muidugi ei tohi me unustada,
et see kõik on olemas enne meid.
Me ei loo ega mõtle välja.
Meil tuleb see enda suhtes
teoks teha ja rakendada –
enda elavas tahtes ellu äratada.
Nii viib meid ka meie lunastustee
läbi Jumala tundmise vaimu ja väe.
Ühendab meid Selle tahtega,
Kes on Kõiktahtmine
ürgaegadest alates
ja selleks ka jääb.
Tema tahtes teostub meie tahe,
meie lunastustöö ja vabastab meid
lõplikult valust ja vaevast,
patust ja surmast, kurjast ja hädast.
Ja meil hakkab koitma
me õndsus ja taevas.
Lapsed, kes ühte peaks kuuluma
ühise perena vaimus,
killustund tuhandeks tükiks,
jäänd järele ainult veel vaidlus.
Nõnda ei kristlust me enam
küll tõesti ei tunne,
mida kord tõeliselt
vanem vend õpetas meile,
Isast – kes kõigile
lastele – ühine elus!
Kes jõuab killud
kõik ühiseks Tervikuks liita,
mida on pimedus purustand
tuhandeks aegade vältel?!
Kes jõuab südamed
ühte kõik taas jälle köita,
mida on lahutand
üksteisest lihalik kõrkus?!
Valgesse rüüsse end seest
ja väljastpoolt rüüta.
Ainult nii võime me
kurjuse eneses võita!
Ka puurilind puuris on vaba,
kas vastu sa vaielda võid?
Ta kõigutab tiibu ja saba
ja nokaga nokkida võib.
Mis praegusel hetkel kõik sünnib –
kas mõistad sa arvata?
Siin valu ja vaeva on palju
ja õnne ka otsata.
Üks ehitab endale koda,
kuid teine tast ilma jääb.
Üks sünnib, kuid teine just sureb
ja kusagil loojangul päev.
Ja seal, kus päike on tõusnud,
on algamas päevane töö.
Ja seal, kus ta parajasti loojus,
on saabunud puhkuse öö.
All orus õitsemas lilled,
kuid mägedes lumi on maas.
Ja kusagil keegi teeb nalja,
kuid teisel silm pisarais taas.
Ühes paigas on põuane kuumus
ja teisal uputav õud.
Üks põgeneb elu eest pakku,
kuid teine on leidnud veel nõu.
Üks lauljatar parajast’ nutab,
sest armsamat matab ta.
Samal ajal heliplaadil ta laulab
üht lõbusat laulu seal ka.
Mis praegusel hetkel kõik sünnib –
sa püüa mõtelda!
Kõik’ seda, mis Ilmas on üldse,
on praegusel hetkel ka.
Siin õnne ja õnnistust palju,
ka muret ja õnnetust.
Ja nõnda see iga hetk elus
jääb ikka ja igavest!
Mu elu suurim ime
on olnud tõesti see,
et mina, kes vaene, vilets,
nüüd leidnud õige tee.
Ürgvalguse Kiirgajad Vaimus
mu juurde tulivad,
nii imelikul viisil
tee kätte näitasid.
See tõesti on imede ime,
üks tõeline varandus,
mida ükski maine rikkus
ei ülesse kaaluda saaks.
Ei ükski maine tarkus
ja maine haridus
ei vääri iial seda,
mis vaimne varandus
mu hingele kaasa toonud
on ürgselt Isamaalt.
Nüüd selle rikkuse läbi
ma jälle kodusse saan.
Sest selle vara eest “osta”
saan tiivad nüüd endale,
mis tagasi kodusse viivad
mind üle mägede!
…
sääl kasekõne loob kui pilvi teele,
et kanda kojukutset minu meele.
E. Enno
Su kadakad mulle on enam,
kui seedrid Lõunamaal.
See pilliroost maja on kenam
kui lossid mägede peal.
See pilliroost maja on armsam,
mis koduks minule.
Ka meri ja tuuled siin teised,
kui seda nad mujal on.
Kuid sina – kes oled võõras –
sa ütled, et tühi seal kõik.
On ainult vaid kadakad, kivid
ja meri, mida näha seal võid.
Kuid sina – kes oled võõras –
sa iial ei mõista või,
mis kõneleb mulle üks kivi
mu mänguväljadel!
Seal kivi on mulle sõbraks,
ma istunud tema peal.
Seal vaadanud pilvi taevas
ja unistand ilmast ja maast.
See kivi – ja seal on neid palju –
kõik tuttavad minule
ja nende sees varjul on elu
ja mälestus minule.
Ma nendega olen mängind,
neis kõigis mu kujutlus …
Üks selline oli kord laevaks
ja mina tal madruseks.
Ka kapten ei puudunud laeval,
see oli üks kivipõnn,
mis seisis komandosillal
ja koguni käsutas mind.
Suur kivi see oli, mis laevaks,
ja teised olid väiksemad,
kuid kõigis neis oli elu
mu mänguväljadel.
Mu kujutlus elu neil andis,
neist kõigist said sõbrad mu teel.
Kuis seda nad mulle olid,
ei väljenda’ suuda mu keel.
Ja tolmused teedki on teised,
kui seda nad mujal maal.
Sest tolmgi siin kõneleb mulle
mu lapse muretust a’ast.
Kuid sina – kes sa oled võõras –
sa tuimaks jääd sellele.
Kõik hooletult peapeale pöörad
ja tallad põrmusse –
kõik minu pühamad tunded,
mu elu päikese,
mu lapsikult mureta meele
ja kuldse nooruse.
Kuid see – kes üldse on võõras –
ka võõras elule,
ei seda see näha suuda,
mis soojust toob hingesse!
Üks laulik laulu laulis
kord kasest koduteel,
mis tema õues kasvas
just majaukse ees.
See kasekõne talle
läks nõnda südame,
et laulu ta sellest laulis,
mis tuntud kõigile.
See kask on ammu kuivand
ja laulik hauda läind,
kuid laul ja elu jäänud,
mis kasest kirjutatud.
Nii terve looduse-elu
meil kõneleb salaja
me sügavas südamepõhjas,
kui mõistame kuulata.
Su kadakad mulle on enam
kui seedrid Lõunamaal.
Kuid seedrid ja palmid on armsad,
neil, kes sündinud nende all.
Su kadakad mulle on kodu,
on armsad minule,
sest nende kõne ainult
on mõistetav minule.
Kuid selle kõne põhjal
ma mõistan kõiki neid,
kel samuti kodu on armas,
ükskõik kui vaene see näib.
Ka Lõunamaa seedrid ja palmid
mu hingele armsaks said
mu sünnimaa kadaka-kõnest,
kes nendest mul jutustab nüüd.
Sa pöördu kodusse endas,
et mõistaksid seda sa,
mis sulle siin ütelda tahan –
mu kodust ja sünnimaast!
Kesk igapäevasi eluaskeldusi
otsisin Inimest!
Ma läksin suurlinna tänavatesse
ja sattusin rahvamassi
voogavasse liikumisse
nagu kiire vooluga jõekeeri’sse.
Ma polnud enam võimeline liikuma
nagu ma tahtsin …
Mind kanti edasi
mulle endalegi teadmata – kuhu?
Kuid Inimene jäi leidmatuks
mu hingele.
Kellele ma ka silma vaatasin –
kõikjal vaatas mulle vastu loom
täis ahnust ja kadedust,
põlgust ja viha,
täis kirgi ja kavalust,
pettust ja iha.
Ja ma põgenesin siis
põlismetsade sügavusse,
lootmata Inimest leida.
Seal üksinduses uskusin
vähemalt saada rahu
ja iseseisvust oma hingele.
Ja vaata – seal leidsingi Sinu!
Kes Sa samuti
Inimest otsides olid põgenenud
põlismetsade sügavusse,
lootmata Inimest leida.
Seal kohtusimegi meie
põlismetsade vaikuses –
Sina ja mina!
Ja nõnda minnes koos
käsikäes,
me võitsime lõpuks
maailma.
Loom ahnitseb, lõbutseb, himutseb,
ta märatseb, valitseb, võimutseb
ja suurustab, uhkustab, vigurdab,
teist looma salaja kadestab.
Loom siiski jääb loomaks,
ei enamaks saa.
Kuu peale küll läheb,
kuid õndsaks ei saa.
Vaim – ärka sa looma võimusest,
saa selleks, kes oled tõeliselt!
Kao öö ja tagane pimedus,
et hinges saaks sündida Jumalus!
Usk on kindel teadmine
sellest, kes on Tõeline
Jumal meile kõigile!
Ta ei ole oletus
ega mingi sõnakõlks
sellest, millest räägitakse,
kujutlustes kirjutatakse.
Usk on jõud, mis elu kannab,
meile tõelist tarkust annab!
Usk ei seisa sõnades,
ta on Tõde tegudes.
Meri möllab, mu meeletu meri!
Ta täna on raevu täis.
Ja ometi alles veel eile
nii võrratult kaunis ta näis.
Kuid meri?! Kas sina see oled,
kes raevutseb enese väes?
Eks kuulekas olema pead
sa looduse tujude käes.
Torm tuleb, ei küsigi sellest,
mis endaga kaasa ta toob.
Oled vägev ja võimas küll sina,
tormi raevus sa võimetuks jääd.
Ja tormgi, kas tema on endast?
Me teame, see pole just nii.
On tormilgi põhjused teistest,
nii oleme üksteise käes.
Mu hing! Sa oled kui meri!
Ka sinus on leebust kõik täis.
Ja ometi märatseb sinus
vahel kõik, nagu tormide käes.
Lõunasse lendavad luiged,
järel neil lumi ja tuisk.
Ometi kindlasti jõuavad
selle eest ära nad kõik.
Lõunasse lendavad luiged,
kõrgel on kuulda: luuk – klukk.
See kostab kui viimane hüüe,
kui igatsev hüvastijätt.
“Luiged, miks lähete ära?
Miks teie siia ei jää?”
Kurvana vaatan ma lendu,
kuni teid enam ei näe.
Kurvana siia jään maha,
lennuks ei jõudu mul veel,
et ma ka ära võiks minna
sinna, kus Lõunamaa ees.
Luiged ja Lõunamaa soojus,
päike ja palmid on seal.
Mina jään üksinda maha,
tiibu ei lennuks mu peal.
Tiivad, mil kasvate mulle,
et te ka kannaks kord mind
kõrgele, kaugele, sinna –
sinna, kus Lõunamaa on.
Tiivad, mil kasvate mulle,
et ma ka enese sees
lennata kõrgele võiksin,
sinna – kus kodu on ees!
Ma surnuaia vaikusesse astun
ja kõnnin mööda kitsast liivateed.
Mul näib, kui’s sirutuksid vaimus vastu
mul iga risti varjust sõbra käed.
Kord kunagi sai nende keskel oldud,
koos muresid ja rõõme jagatud.
Nüüd on nad siia meile ette tulnud,
neist igast jäänud mälestus.
Mu silme ette kerkib sünnikodu,
mu elu kuldne lapsepõlve aeg.
Ja mälestused meie esivanematest
ja nende kannatustest, võitlustest.
Mul meenuvad mu oma isa-ema,
nad olid ausad, töökad, tegevad.
Kui palju hoolt ja muret tundsid nemad,
et kasvaksid meist lapsed paremad.
Nad üles kasvatasid armastuses mind
väikest, vallatlevat, muretumat last.
Nüüd on nad siin, mis tänu neile anda
võin selle mure, hoolitsuse eest?!
Siin iga risti alla maetud keha,
kes endas eluvaimu arendas!
Neist igast raamatu võiks kirjutada
ja igalt tarkust õppida ja kogeda.
Mul on kui tuhat häält mul kostaks kõrvu
nii vaikselt, sala, ilma sõnuta.
Nad kõik mind tahtvad elus õpetada,
mult eneseltki selgust paluda.
Sa vaata seda poissi,
kes pildile maalitud!
Ja vaata ka vana taati,
kes kõnnib pärnade all!
Poiss pildil on sirge ja kaunis,
tal silmis on sädelev naer.
Kuid vanamees kortsus ja luitund,
käib kummargil, seljas on küür.
Poiss pildil on laps’likult süütu
ja puhas ta silmade helk.
Kuid vanamees rauga näoga,
on kustund ja tuhmund ta pilk.
Too poiss, kes maalitud pildil,
on sama vanamees,
kes lapsena elutee algel
kord pildile maalitud sai.
Sa mõtle, kuis muutlik on elu,
mis maisele rajatud,
ja vaata, kuis närtsib kõik ilu,
mis õitses kord nooruses.
Ühes ja samas
Elus elame kõik –
siiski on Elu
igale eraldi
ainulaadne
vaid ainult
T e m a l e !
Maga, mu marjuke, maga.
Tähed on pilvede taga.
Öö on nii tume ja sume.
Tähed ei paista, on pime.
Ärka, mu maimuke, ärka!
Kas siis seda ei märka!
Öö on ju möödas, päev aland.
Pilvedki vee välja valand.
Maapind on õites, õhk hõiskes.
Süda on rahul, hing vaba.
Päev on alanud juba.
Täis on valgust mu tuba.
Üks süütu suudlus sinu kauneilt huulilt
mu huultele – ei ole mitte süü.
Vaid pigem puhta armastuse tunnus,
mis kahte hinge omavahel seob.
Kui poleks suudlust, poleks armulugu
ja poleks silmi vastu säramas
su vaatele, kui otsid elus tuge
sa endale, kui oled üksinda.
Mis võiks siis hingi omavahel köita?!
Ja elu kanda taeva kõrgusse …
Eks armastus see jõud ju ikka ole,
mis kannab elu läbi aegade …
Kaks suud – nad läksid õrnalt vastamisi,
ja nõnda sellest kokku suudlus sai.
Nüüd olen üksi, partner kaugel ära,
kuid magus suudlus mulle meelde jäi.
Ma suudleks ikka veel ja veel neid huuli,
mis sest, et nad ei kuulu minule.
Kas peabki olema kõik just mu oma,
ka midagi peab jääma sinule!
Olen küürus kui kaamel, kes kõrbes,
elumurede raskuste all.
Tuhkhallid on söed minu koldes
ja peagi on hallimast hall.
Mõistan elu, kuid vähe on sellest.
Vajan jõudu, mis võita ka võiks
kõik kurja ja eksliku hingest,
et teostuks seal Jumala Vaim!
Maine sünd maailma
on h ä d a m a a n d u m i n e
kahe vaimse igaviku vahel,
ilma milleta meid
tabaks hukatus
ja igavene surmaahel.
Loom meil tuleb endas
ära võita.
See ongi maise elu
sisu, mõte,
eesmärk,
Olemine.
Kas ma pean – elades Taevaste Taevas
seepärast muret tundma,
et all põrgute põrgu vaevas
on neid, kes seal vaevlevad?!
Kõigile on kutse olemas –
tulla Valguse valda …
Ja kõigis on taevas olemas,
ainult on vaja see sealt üles leida.
Lõpuks olen minagi
käinud oma tee
läbi eksituste udu enne,
kui jõudsin siia, kus olen.
Jumalik saab olla Jumalik
ainult seepärast, et ta on vaba
valust ja piinast.
Mure ei kuulu Tema Olemusse!
Kuid see ei tähenda kaugeltki
halastamatut hoolimatust vaevatute vastu,
vaid selgust selles, et elueksami
peab igaüks sooritama endas omal jõul.
Alles siis saab Jumalik temas koita,
sest selles on Elukroon ja “tasu”
kõige tehtud töö
ja nähtud vaeva eest!
Kui ilmub Tõe tundmine,
mis vabastab inimese sellest,
mis Tõde ei ole,
siis selles seisnebki vabanemine
teadmatusest!
