Emmanuel Kirss | luuletused

Jumal on leitav Armastus-Vaimuna meie südameis, mitte isikuna väljaspool meid

Vaim murrab teed

Kaugused kaovad

Kanna enda mured
kõik Jumala ette.
Ta on ainus,
kes ei mõista sind hukka!

Kõik mu enese sees

Tähed säravad. Selge on taevas.
Universumi lõputul teel –
kumab kõrgustes Linnutee valgus.
Ta sära – mu enese sees.

Olen üksi ja ometi pole,
sest sfääride otsatul maal
on nii lõputult, lõputult palju
mul kaugusi vaadelda veel.

Ehk küll välises leida võid kõike,
kuid ometi enne ei või
sa midagi mõista neist asjust,
kui eneses mõista sa võid.

Nende kauguste taga, mis näeme,
on veel otsatud kaugused ees,
mida üldse ei näe ega mõista
ja ometi kõik meie sees.

Kõrgel Kosmose lõputuil teedel,
leida palju võid õnne ja head.
Sa ometi enne ei leia,
kui eneses leida sa saad.

Kõike seda, mis välises näha
sinu sees sellel kõigel on maad.
Ei kusagil enne või näha,
kui eneses näha sa saad.

Sa tunneta Õigust ja Tõde
ja kummarda vaimus Ta ees.
Ja tunneta Elu ja Vaimu –
tasa palveta enese sees.

Ja siis, kui sa seda kõike tunned,
seisad otsatu valguse ees.
Elu sfääride puhtuse säras –
sünnib Jumal su enese sees.

Särab taevas kui tulede meres,
nõnda ilus on tähisel ööl.
Ja ma tunnetan kõike nii selgelt –
see mu enese, enese sees!

Igatsen Tõeline olla!

Igatsen Tõeliseks saada!
Et olla Tõeline,
tähendab:
vaba olla igast tõekspidamisest.
Omada mingit tõekspidamist,
tähendab:
vaenulist suhtumist
teistesse tõekspidamistesse.
Vaenulikkuses ei ole aga Tõelisust.

Igatsen Tõeliseks saada!
Et aga Tõeline olla,
tähendab:
vaba olla igast äärmusest.
Iga äärmus kannab endas
tunnetuse puudumist.
Tunnetamise puudumises ei ole
aga Tõelisust.

Igatsen Tõeliseks saada!
Et aga Tõeline olla,
tähendab:
vaba olla valitsemishimust.
Valitsemishimu kannab endas
vägivalda.
Vägivallas ei ole aga Tõelisust!

Igatsen Tõeliseks saada!
Et Tõeline olla,
tähendab:
hingelt puhas olla.
Puhas hing on vaba
igast kurjusest ja kättemaksust.
On täis suuremeelsust ja halastust.

Igatsen Tõeline olla!
Et Tõeliseks saada,
on vaja puhtaid mõtteid ja sõnu,
et ühineda Vaimus SELLEGA,
KES ISE on PUHAS ja TÕELINE.

Mäng võõras õues

Laps naabri õues kord hüppas,
kodus isaga tülli ta läks.
Seal päev läbi muretult lippas,
nii nagu ikka laps.

“Me isa on paha ja vali,”
nii ise mõtles ta.
“Näe, naaber pole sugugi kuri
ja naljast saab aru ta ka.”

Nii muretult päev läks mööda,
unus kodu ja isa ja kõik.
Tuli õhtu ja päike läks looja,
naabri lapsed ka magama läin’d.

“Noh, sinagi puhkama mine,
me laste man, see ju su soov,
et meile nüüd elama jäädki,
sest kodus sul isa nii halb.”

Sõnab naabrimees muigel. Laps vaatab
oma kodu pool, tõsine näolt.
Siis alles ta sõna suust paotab:
“Lähen koju ja sinna ka jään!”

“Võid minna, nii nagu soovid.”
Hea naaber on kohe ka nõus.
Laps läheb ja enam ei proovi
ta kunagi lahkuda kodust.

Enam selgust

Enam selgust ja valgust ja helgust,
rohkem kõike, mis Jumalalt on.
Nälgiv hing nõrkeb tühjusest süngest,
olles otsingul – leidmata end.

Kõrvalteed pole olemas mujalt
ega ust, mis sind rahusse viiks.
Kui vaid see, mida ilmutand Jumal
Oma Poja, me Kristuse näol.

Tema sünd meie hinges saab päästjaks
kõigest sellest, mis ekslik ja halb.
Ta vabastab valest ja kurjast,
mille köidiku paelun’d me end.

Kui su hing seda kõike ei tunne
ja hetkeks veel kahtlema peab –
siis tea, et sa Tõest oled kaugel
ja kaua veel ekslema pead.

Alles siis, kui sa Jumala leiad
oma sisemas varjatuses
ja Temaga ühendust püüad
kõige jõuga, mis on sinu sees,

leiad selgust ja valele kadu,
leiad õnne ja õndsuse eest.
Siis tunned, et kõikjal on kodu,
sest Jumal – ta elab su sees.

Su õndsusel pole siis piire
ja vaimule ahelaid ees.
Sa tunnetad kõike nii selgelt,
et Jumal – Ta elab su sees.

Tunded

Mu tunded on kui õli,
mis valatud tulesse.
Neist leek üles kõrgele tõusis
ja paistis kaugele!

Mu tunded on kui purjed,
mis pandud paadile
on selles mõttes pääle,
et jõuda üle vee.

Mu tunded on kui tiivad,
mis tõstavad kõrgusse
ja kaugusesse viivad …
mind üle mägede.

Mu tunded on kui jõgi,
mis voolab lõputa …
nii paljudest paikadest läbi,
et merega kohtuda.

Mu tunded on kui lained,
vett pritsides kõrgele
vastu kive ja kaldaid –
neist mõnigi puruneb teel.

Ka tormiga vahel neid võrdlen,
sest tormgi ei puudu mu sees.
Kuid tormile vaikus järgneb,
saab uueks siis kõik minu sees.

Mu tunded on ainult mulle,
ei, mitte teistele.
On teistel omad tunded
ja omad sihid ja teed.

Hõõgumine

Kui kuumaks aetud raud,
mis hõõgub tules –
nii hõõguma pead sinagi,
mu hing!

Ei, mitte ainult süda
Vaimu Tules –
vaid kõik mu Olemine,
kõik mu tunded, iga kehakiud!

See hõõguma peab
armastusest suurest,
et elustada neid,
kel mõistus pime, süda külm.

Luule luuletajas

Igas laulus on oma mõte
Ja oma tundekeel.
See näitab me vaimset taset
Ja meie suunda teel,
Kuhu poole me pürgime elus.

Kas on see hea või halb?
Või on selles muremõtted
Või rõõmuhelide tulv?
See kõik on varjul luules,
Mis luuletajas on.

21. mai 1998

Tegelikkus ja kujutlus

Ära kujutle Jumalat endale!
Senikaua, kui sa Teda
kujutled veel,
oled alati vääral eksiteel,
ebajumala ohver ja ori.

Sa ela Teda läbi iseendas,
nii, nagu Ta tõeliselt ON!

Ja ainult –
iseendas,
iseendas,
iseendas!

Kes kujutleb Jumalat,
on veel unistuste,
unelmate ja fantaasia
maailmade olemuses!

Tõeliselt kodus

Kõik väline elu – on võõrsil
nüüd, ikka ja alati.
Kas oled siis kodus või mujal,
kõik võõraks jääb ometi.

Kui välises rõõmu sa otsid
ja rahu hingele,
siis ära sa kaeba ja kurda,
kui leidmatuks jääb sulle see.

Sa alles siis kodu leiad,
kui endasse pöördud sa.
Ja leiad sealt üles veekaevu
ja Eluallika!

Siis alles sa rõõmu tunned
ja rahu saad hingele.
Ja alati kodus end tunned,
ükskõik siis, kus oledki.

Tunnetus

Mida puhtamalt,
sügavamalt,
selgemalt
ja säravamalt
keegi meist
suudab endas
läbi elada
seda või teist –
olgu see siis
armastus,
õigus
või Jumal meis,
seda selgemalt
tajub ta endas
kõike seda,
mida ta taotleb
või tahab.

Sinu usk,
Sinu Jumal,
Sinu armastus
ja kõik, kõik,
mis sinus on,
vajab ikka sügavamat
ja sügavamat
läbielamist tundes,
et selle või teise
Olemuse Tõelisust
endas tabada!

Igatsen …

Igatsen Valgust ja Vaikust,
igatsen ääretut merd,
igatsen hingele tiibu,
millega lennata võin –
kõrgustes merede kohal,
mõista Sind, Mõõtmatu Vaim.
Tunda Sind nii, nagu oled –
tõeliselt – Ürgne ja Jääv!

Valgus ja Vaikus ja meri,
need on mu igatsus.
Nende põhjal ma mõistan
Sind – Sa Suur Mõõtmatus!

Sa ei pea

Sa ei pea Jumalat kartma
ega hirmu tundma Ta ees,
vaid teadma, et Tema on Rahu,
on Armastus ja Õnn meie sees.

Teada seda ja täituda Temast
on ülim kõikidest õnnedest,
mida süda saab kunagi tunda
oma sisemas varjatuses.

Teadus

See on vaid ainult väike elulõik,
mis teadus suuteline uurima on oma teel.
Nii nagu aeg, mis ühe päeva jooksul
ei selgita meil ajalugu veel.

Väline elu on sisema looming

Kõik väline elu – meis endas.
Ükskõik siis ka, milline see:
kas sisaldab endas ta halba,
või on tema ülimalt hää?!

Kõik “taevad” ja “põrgud” nad saavad
me eneste sisemast tööst.
Ei väljast või paremat leida,
kui seda, mis enese seest.

Me väärime eneste saatust –
kas olgu ta helge või halb.
Ja väärime valitsus’ staatust,
kas olgu ta leebe või karm.

Kõik välised kannatusfaasid
me eneste looming ja töö.
Kõik välised teesid ja fraasid
ei päästa meid piinade ööst.

Vaid ainult, kui eneses saame
me muuta kõik puhtaks ja hääks,
siis alles ka väline muutub –
see teisiti olla ei saaks.

Naeratus surreski jäi

Ta suri – naeratus huulil,
et sündida vaimsesse.
Kõik mured ja kiusud tast jäivad
maha – maailma maisesse.

Loojub päike ja kustub ka elu.
Teame siiski, et valgus – ta jääb.
Nõnda sellel, kes vaimsusest teadlik,
koidab alati jälle uus päev.

Ta suri, kuid ainult ta keha
see suri – kuid vabaks sai vaim.
Ja sellest ta rõõmu nii tundis,
et naeratus huultele jäi.

Saatana riik ehk ühe isa lapsed

Kõik võitlevad türannid omavahel
on ühe ja sama kurja käsilased.
Ehkki nad üksteist kiruvad, neavad
ja üksteise vastu ka sõdasid peavad.

Kõik väliste vormide ideede kandjad
on ainult vaid kurjale tooni andjad.
Kuigi ideed käivad üksteise vastu:
üks sellal teeb pidu, kui teine peab paastu.

Ei ole seal sisult ei midagi vahet
ja selleks ka polegi Saatanal tahet.
Sest kurjuse riik just seisabki selles,
et kõik tema lapsed oleks tülis ja riius.

Kui mõni asi lä’eb vanaks ja moest,
uus mood saab Saatana riigil siis toeks.
Kui mõnes asjas plaan hakkab minema ühte,
siis kõik saab muudetud Saatana tahtel.

Kõik jutt tema sõprusest, kus see ka poleks,
jääb igavest’ pimedaks pettuseks, valeks.
Iga needus, mis teisele osaks saab
ka needja hukatust suurendab.

Ja nõnda just püsibki Saatana riik –
ei teda hävita ükski piik.
Ainult see, kes ta murrab, on Armastus – jõud,
mille ilmutan’d meile Ürgtarkuse nõu.

Igavene nüüd

Sa ära arva, et su maine elu
on meie elu algus, meie sünd.
Su taha maha jäänud palju aega
ja igavikud ootamas veel sind!

Sa oled nii kui kiirelt voolav jõgi,
kes liigud vaimse elukäigu sees.
Pea jätad oma keha siia maha
ja uued paigad ootamas sind ees.

Sa oled Igavesest sündin’d Igavene,
kesk Igavest su elu lõputa.
Sa ainult seda tea, et sinu aju
ei iialgi või vaimset mäleta.

Me maisel ajul – sellel küll on algus,
ta kehaga koos siia ilma sai.
Ja ainult maistest asjadest tal aimdus.
Ei Igavesest tema teada või.

Sa alles siis, kui vaimus ärkad endas,
sest mõjust, mis sind välisega seob –
saad selgusega tajuda vaid seda,
et sinu sees on IGAVENE NÜÜD.

Pettuse ohvrid

Saan’d vaevalt ühest pettekujutlusest vabaks,
kui juba teisel kinni hoiad sabast.
Ja nõnda selles suures nõiaringis
ei ole sinul väljapääsu mingit.

Sa alles siis, kui oma silmad suled
ja vaimus oma Jumalaga oled,
näed seda, mis on Igavene Tegelikkus,
kus asub tõeliselt me vaimurikkus.

* * *

Armastus on jõud,
mis rõõmustab Elu,
mitte kirg –
mis sünnitab valu!

Teel

Viimne lumi. Kõikjal rohkem on pori,
ainult kohati tee on veel jääs.
Tõmbab hobune koormat nii raskelt
ja kohati aitab ka mees.

Tee venib ja venib nii pikalt,
vahel puhkab ka hobune ees …
Jälle venitab koormat ja läheb.
Higi pühib ka vaevatud mees.

Pole enam ei talvet ja kevad
ka kaugeltki pole veel käes.
Koorem ometi teelt tuleb viia,
näevad vaeva nii hobu kui mees.

Veel otsatult kaugele minna.
Ja tee on nii lõputu ees.
Nii pikk – et õhtuks saab sinna,
kuid väsin’d on hobu ja mees.

Nad puhkavad pisut ja läevad,
kauaks peatuma siiski ei jää.
Nad hommikust saadik teel olnud
ja peatselt on loojumas päev.

Viimast jõudu nad võtavad kokku,
kuid kaugel on kodu veel ees.
Tee pikk – ei lõpe, ei lõpe –
ja väsin’d on hobu ja mees.

Lapsena kodus

Kord kunagi lapsena kodus
ma mängisin noorusemaal.
Ja nägin, kuis sinendas taevas,
vesi helendas päikese käes.

Meri kohas nii sala ja tasa
ja kauguses kukkusid käod.
Üle otsatu veevälja paistis
mandri-metsade terendus.

Taamal läänes, kus pilliroog hõljus
kergelt tuule ja voogude käes,
paistis väinatamm – valged ta postid
kui luiged, kes ujuvad vees.

Eemal kaldal sõi kari ja kostis
kaunis, igatsev karjuse laul.
Päike kõrgusest külvas seal kulda,
vili lokkas kui sinendav müür.

Vastaskaldal, kus laiusid metsad
ja valendas endine mõis,
veepinnal see helkimas vastu
peegelpildil nii kaunina näis.

Ja linnud ja karjane laulsid –
rind rõõmu ja hõiskamist täis.
Ja põllumees – põllul ta kündis,
hing tänu ja usinust täis.

Liugles kajakas valge kui lumi,
helkis kiirgavalt päikese käes.
Silmas saaki, seda täis on ju meri,
käis välkkiirelt alla ta sööst.

Ja vene, mis mere poolt tuli,
oli kalaga kaldale teel.
Kaks noorukit: noormees ja neiu,
nad liuglesid paadiga veel.

Üksik puri, mis valendas kaugel,
sulas üheks kõik valguse käes.
Pole enam ei nähagi vahet,
kus taevas, kus puri, kus veed.

Ja karjase laul, mis kostis,
oli igatsust, unistust täis.
Ja põllumees põllul, ta kündis,
põld küllust ja viljakust täis.

Säras loodus kõik päikesekullast,
vili valmis ta paistuse käes.
Kasvuks jõu sai ta hoolest ja mullast
ja Taevase Tarkuse väest.

Inimese uuestisünd

Kõik see – mis on vana – on kaduv!
On lõpetud – sellest on küll!
Otsin uut, mille varjatud sisus
asub rahu ja Tõde ja õnn.

Otsin uut, milles õigust võin leida
ja kõike, mis rahuldaks mind.
Ja see uus – see polegi enam
mingi uus, vaid on uuestisünd.

Tema läbi saab uueks ja võimsaks
meie loomus ja kogu maailm.
Ja kõike, mida varem ei näinud,
märkab nüüd iga nägija silm.

See Elu ja Rahu on Kristus,
uus vaimline jõud meie sees.
See Tõde on arm ja on õigus,
Surm taganeb – hukkub ta ees.

See vaimline jõud on uus elu,
millest varem ei näinud sa und.
Selles varjul on Jumalik ilu.
See on ta ilmumis teistkordne tund.

Teie peate ülevalt sündima.
Kristus
Joh 3:7

Valgus ja meri

Kui vaadelda elu ja valgust,
siis õnnest täitun ma.
Ürgvalgust, suurt Kõiksuse algust,
siis üheks saan sinuga ma.

Suur meri – sa ääretu, sügav …
Sa lõputut saladust täis …
Su uuringu otsatud alad
mu hingele arenguks said.

Sa sädeled päikesekullas …
Sa otsatut liikumist täis.
Su sisemas puhtusevallas
saan sinust ja valgusest täis.

Suur meri ja valgus ja sära –
kõik üheks saab minu sees.
Ja mina ka nendega üheks
saan otsatus kõiksuses.

Valel teel otsimine

“Kosmosevallutajaile”

Kosmoselaevadel lennates ringi
te otsite Jumalat …
Teda leidmata hüüate kooris,
et teda ei olevat.

Liig madalalt lendate, vennad,
liig mannetu teaduste kulg.
Sest Jumal on tähtede tules,
Ürgpäikeste valgus ja tuum.

Alles sealt teie leiate Teda,
alles seal Tema ainumalt on.
Ürgpäikeste sisemas säras,
kesk voogavat valgust ja tuld.

Kuid selleks, et sealt Teda leida,
ei vaja me väliseid teid,
vaid sisemas südame templis
on Temaga ühendus meil.

Teie lend on kui mäng merekaldal,
kui lastel, kel teadmata veel,
et kiviga visates iial
ookeani ei ületa see.

Nii ka kosmost ei valluta keegi
materialistliku teaduse teel.
Isegi Päike, mis lähim on meile
kõigist lähimaist tähtedest,

jääb igavest võitmatuks meile
kui tuli, mis hõõgub ja keeb.
Meie jalg, mis on kõdunev aine,
tema pinnale iial ei lä’e.

Alles sisemas puhtuse säras
asub Jumal me eneste sees.
Kui Tema sealt leiame üles,
kaob kauguseid lahutav ruum.

Kivide sünd

“Legend”

Kõik kehad – olid mullast …
Ja nõnda siis juhtuski,
et kõik jälle mullaks saavad,
kui kehale osaks saab surm.

Kuid südamed tuksusid hellalt
ja armastust ootasid.
Kuid armastust leidmata jäidki
nad külmaks ja tuimaks kui haud.

Nii südamed kivistun’d rinnas.
Ja kehad – kui mullaks said,
siis südamed kivideks jäidki.
Nii kivid mulda said.

Valguse mõistmine

Enne, kui sinus valgus saab sündida,
pead sa pimedusest läbi minema,
et võiksid valguse ära tunda.

Avardumine

Milline helide küllus!
Milline tunnete heldus!
See kokku on päevaselgus –
meis enestes!

Naer

Ma naernud olen palju,
siis veel, kui olin laps.
Ma naersin – ei teadnudki ise,
mis põhjus mul oli se’ks.

Ma naersin – see südamest tuli.
Kuid naeru ei sallinud need,
kes ise on pahad ja kurjad.
Mu naer nad kadedaks teeb.

Mu naerule vastu nad seadsid
kõik tõkked tõsised …
Nii minugi tõsiseks muutsid,
ja nõnda mu naerust sai nutt.

Nii kõik minu pühamad tunded
said porisse tallatud
ja lapselik süütusevara –
kõik ära pillatud.

Kui kord veel naerda nii võiksin
ma puhtast südamest,
nii nagu ma lapsena naersin
enda südame rõõmudest.

Siis elu ilme muutuks!
Kõik pilved hajuksid
ja päikene ööselgi paistaks
ja valgustaks pimedust!

Elu teenistuses

Mu luule ei teeni kunsti,
vaid E L U – Ta ülimas jõus!
Kes loeb mu laule – see tunneb,
kuis kõik saab E L U K S ta sees.

Sa alul vast kohe ei märka,
kus seisneb ta elustav jõud.
Pead lugema lõputult ikka
sa alati veel ja veel.

Ja siis alles tunned sa äkki,
et E l u on elav su sees.
Vorm väline ainult on katteks,
mis varjabki sisu su sees.

Pole vajadust

Pole kahtlust, et igas põhukuhjas on teri,
kuid mul puudub aeg neid sealt ülesse leida.
Ja milleks seda ongi vaja,
kui mul on kasutada salvetäis
kuldkollast vilja?!

* * *
Siis loomalaudast sai tempel,
kui Kristus sündis seal.
Kuid meie päevil templeist
on loomalaudad saan’d.

See annab tunnistust sellest,
kes tõeliselt oleme –
ja millist vaimulaadi
me enestes kanname.

Kõik oleneb inimesest,
kes maa peal elamas.
Kas saab siin rahu tulla
või sõda jääb möllama?!

Kui ei ole meil igatsust hinges
mingi puhtama järele,
vaid ainult looma-kired,
mis muljuvad mudasse.

Mida meil ongi siis loota
ja tahta õnne jaoks,
mida kõik soovivad saada,
et ainult vaid rahu saaks.

Kõik oleneb inimesest –
kas suudab ta ärgata
tõetundes enda hinges,
et tulla saaks õnnemaa.

Kõik välised asjad ei aita
siin mitte kui midagi,
kui puudub Inimene
Tõe Vaimu Näo järele.

Tõeline Jumal

Väljaspool uske ja usundeid,
väljaspool rahvaid ja rasse,
väljaspool mõistust ja teadusepiire
asub Suur Valgus ja Selgus
meis kõigis!

Too on Ürgtarkus,
kel nimeks on
J U M A L !

Tarkus ja mõistus

Mõistus peab juurdlema,
õppima, uurima,
selleks, et teada.
Tarkus teab ilma,
et uurida vaja.
Tarkus teab, tunneb
ja valgustab kõiki,
mõistust ja varjatult
pimedaid paiku.

Elav tunnetus

Ürgvalgus mind sünnitas eluks
ja nõnda mu Isaks ta sai.
Ja mina sain temale pojaks
ürgaegadest alates nii.

Kuid pimedus tuli ja võttis,
mind eksitas endale.
Nii sõgedus sigis ja sündis,
loom koduks sai vaimule.

Kuid teadmine vaimsest elust,
ürgvalguse vaimne tuum,
ei kadunud hingest ära –
nii sündis suur igatsus kuum.

Taas tagasi kodusse jõuda,
kus Isa on ootamas ees,
kes pojale sirutab vastu
käed tulekul vaimus ja väes.

* * *

Ükski süsteem ei päästa maailma
ega lahendatud saa ükski probleem,
kui inimesel endal ei ole tundmist
vaadata tõele silma
ega mõista seda,
mis on ainus
tõeline Tee.

Näha vaimus valgust
ja elada tundes läbi selgust.
Mõista kõike, mis on mõistetav endast,
selles seisnebki iga inimese
ainus kohustus
ja tõeline töö.

Teha tööd enda kallal seni,
kuni sinust saab Inimene,
kes inimese sõber
ja austab teist
selle peale vaatamata,
kes ta ka oleks
või millist tõekspidamist
ta ei omaks
enda tunnetuse teel.

Ainus süüdlane

Ainus süüdlane kõiges kannatuses
on kannatav inimene endale ise.
Kõik süü asub meis endis.
Ja kui ka teised meile
kurja teevad –
siis teadkem:
et seegi on meie eneste süü,
et me nii madalale
laskunud oleme,
kus need madalad
meid piiravad,
kes meile seda
teha said!