Jumalast sündinud Inimene

Jumalariiki ei saa keegi enne siseneda, kui temas endas on Jumalariik seespidiselt sündinud ( Lk. 17:21), sest Jumalariik saab kujuneda nendest inimestest, kelledes see on olemas. Nendest kujuneb keskkond meie ümbruses. Väiksemgi viga või puudus meie sees ei võimalda meil sellesse keskkonda pääseda. See on nagu matemaatika, mis vajab oma ülesannetele õigeid vastuseid. Matemaatika tõestab ennast ise, puhas süda näeb Jumalat. (Mt. 5:8).

Et oma sisemuses puhtaks saada, selleks peab inimene ennast püsivalt ja järjekindlalt kasvatama. Õpilane koolis peab ka ise õppima. Keegi ei saa tema eest midagi teha. Õpetaja on selleks, et õpetada, kuid õpilane peab ise selle endasse talletama. Talle peab see saama omaseks.

Jeesus Kristus tuligi meile õpetajaks. Ta on nii-öelda Jumal-Inimene, kelle õpetus ja elulaad lähtus Jumalast. Meie aga olime oma eksituse tõttu langenud sügavale patumülkasse ja oleksime ilma temata päästmatult kadunud. Ta tõi meile selgust ja valgust. Ta kutsus meid endale järgnema, et saavutaksime tema teadvuse. Nii nagu on öeldud: ”Ent nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees” (Gal.2:20).

Jeesus Kristus püüdis muuta inimese arusaamist ja eksikujutlust, et saaksime tõepärast Tegelikkust tunda. Kuid patupimeduses ekslev inimene oli oma väljakujunenud tõekspidamiste ohver ja ori, kes ei saanud sellest aru ega viitsinud oma laiskuses ennast muuta. Tema loomus oli harjunud kõlvatuse ja vägivallaga omakasu vaimus. Nii ohverdas ta loomi jumala meeleheaks. Ometi on ohverdamise all mõeldud puht vaimset protsessi meie sees – ohverdada loomalik endas, et seal saaks jumalik sündida. Ühesõnaga, patt peab meie sees surema, et õige meelsus saaks meis sündida. See on piltlikult nii nagu valju talvekülma asemel sünnib soe suvi. Sest kaks vastandit ei saa üheaegselt koos eksisteerida.

Patune inimene oli harjunud nägema kõike välises. Ka oma jumalat, mis polnudki Jumal vaid oli ebajumal – eksikujutluse vili, piltlikult öelduna: umbrohi.

Ja nii sattuski Jeesus vastuollu, ja eelkõige vaimulikkonnaga, keda tuleks küll vaimulike asemel lihunikeks nimetada, sest nad tapsid ka ohvriloomi ja põletasid neid.

Muutus paratamatuks, et Tõe päevavalgele toomiseks tuli selgelt öelda, mida oli vaja ja nimetada asju õigete nimedega. Nii pidi Jeesus enne uue ülesehitamist vana eest ära koristama. Tal tuli teha selge vahe uue ja vana vahel. Teadagi on Tõde valus kuulda, kuid ainult neile, kes vales elavad. Neile, kes Tõde tunnevad, on vale valus.

Nii tuli eelkõige tolleaegsete usumeeste ebausk maatasa teha. Kirjatundjad ja variserid, kes olid harjunud oma üleoleva tähtsusega rahva ees tähtsad olema, said korraga nii-öelda „hundipassi“. Nende väärtus langes nullini.

„Häda teile kirjatundjad ja variserid“ (Mt. 23:13).

„Kui teie õigus ei ole suurem kui kirjatundjail, ei päri te mitte taevariiki“ (Mt. 5:20)

Need olid valjud sõnad, kuid möödapääsmatud. Ja polnud siis ime, et nad teda tappa tahtsid, kuid kartisid seda teha rahva pärast, kelle hulgas oli Jeesuse vastu suur poolehoid.

Aga rahvas uskus pimesi, et Jeesus oli see tõotatud Messias, kelle tulekut prohvetid olid ette ennustanud. Siis tuli rahvamass Jeesust Jeruusalemmas vastu võtma „hosianna“ hüüetega ja tahtis ta Kuningaks teha. Kuid Jeesus nägi selles rahva suurt eksitust, kes nägi temas ainult välist kuningat. Tema oli aga sisemine kuningas – meie südamete kuningas, kes kutsus inimesi meeleparandusele, meelt muutma ja loomust parandama. Pime mass ei suutnud siiski mõista, kes Jeesus tõeliselt oli. Ja nii saigi sellest Suur-Reedene Kolgata.

Siia lisandus veel ühe tema rahaahne jüngri Juudase reetmine, kes Jeesuse asukohta teadis, ja nii võimaldas see teda salaja, vargsi, ilma suure lärmita kinni võtta.

Maavalitseja Pilatuse kohtu ees aga süüdistas ülempreester Kaifas Jeesust mässuõhutamises Rooma Keisri vastu, milletõttu Pilatus sattus väga täbarasse olukorda, sest ta ei leidnud Jeesusel mingisugust süüd ja tahtis teda päästa. Jeesus oli talle öelnud, et tema Kuningriik ei ole siit maailmast, mida Pilatus hästi mõistis, aga ta kartis mässu ja keisrile kaebamist..

Nii tapsidki Juudid Jeesuse ja ei võtnud ka tema õpetust omaks. Nad pillutati laia maailma laiali. Jeruusalem hävitati, nagu Jeesus oli seda ennustanud. Tempel tehti maatasa. Järele jäi ainult nutumüür, kus juudid käivad palvetamas.

Tõsi küll, laias maailmas on ka neid juute, kes on ristiusu vastu võtnud, kuid Iisraelis üldiselt on juudausund säilinud.

Ristiusk levis maailmas, kuigi pidas oma olemasolu eest võitlust ümmarguselt 300 aastat. Kuid Jeesus Kristuse õpetust ei suudetudki mõista. See jäi välisesse, selle maailma tasemele ja olemusse. See Uus inimene – Jumalast lähtuv Inimene – keda Jeesus oli oma õpetuse, olemise ja eeskujuga ilmutanud, jäi tulemata.   Ristiusk aga tegi temast hoopis Ainusündinud Jumala Poja ja on andnud talle au ja hiilgust kui Jumalale. See kõik on viinud meid kaugele välisesse. See on meile nagu võõrkeel, mida me ei oska. Kristuse tõeline olemus on meile tabamatu. Kui tema sünd oleks saanud meie südametes teoks, oleks see tähendanud uut Inimest! Tõelist Inimest, kes on Jumalast sündinud. Maailm oleks meile siis olnud Tõeliseks Paradiisiks.

Selle asemel aga on ristiusus ametis samad kirjatundjad, kes teostavad oma võimu Jumalat tundmata. See on kiriklik võimueliit. Midagi pole muutunud. Õpetus on sama väline kui Jeesuse päevilgi. Jeesusest on tehtud patuoinas, kes meie patud ristil lunastas. Meil pole muud teha, kui seda uskuda ja kõik on korras. Ja tänapäeval leidub ka neid, kes on öeldud, et näe, Pilatus tahtis Jeesust päästa, siis aga oleksime lunastamata jäänud.

Kui seda kõike kuulata, siis tuleb küll tundmine, et olemegi põrgus, kus tegutsevad kuradid. Ega Jeesus muidu öelnud: „Te ütlete, et olete Abrahami lapsed, aga teie teod näitavad, et te olete oma isast kuradist“ (Joh. 8:44).

Kuid kõige selle selguse puudumise ja segaduse taga on see, mis on öeldud Efesuse raamatus 6:12. „Sest meil ei ole mitte maadlemist vere ja lihaga , vaid selle maailma pimedusevürsti ja tema kodakondsetega, kurjade vaimudega.”

Just selles see asi seisnebki. Kõik oleneb inimesest, sellest, mida ta endas kannab: kas kurja vaimu, mis ongi patt, või Jumala Vaimu, kes on armastus. Kristus ajas kurje vaime välja. Ka meie peame endast jõu kohaselt patu vaimu välja ajama.

„Seesinane sugu ei lähe muidu välja, kui palve ja paastu läbi“, ütleb Kristus.( Mk. 9:29).

Just selleks ongi palvet vaja, et oma vaimu puhastada. Mida puhtamaks meie oma sisemuses muutume, seda enam saame Jumala Vaimu endas vastu võtta. Paast tähendab mitte liialdamist. Me ei pea endid nuumama. Igas eluvaldkonnas tuleb olla tasakaalukas ja tuleb olla rahul oma eluga , milline see ka ei ole. Nagu ütleb apostel Paulus: „Ma oskan rikas olla ja oskan ka vaene olla“. Igas olukorras tuleb osata leppida sellega, mis on.

Meie mõtted olgu alati puhtad ja heatahtlikud. Nii kujundamegi uut „Jumalanäolist“ Inimest iseendas. Igas inimeses on Jumala Vaim, mis talle Elu annab. Selle poole püüdlemine on iga inimese eesmärk, nagu mägironija eesmärk on mäetipp. Alles siis, kui oleme saavutanud selle, võime pidada end Kristlasteks. Kristuse vaim meie sees tagab meile selle. Patune inimene aga on laisk, et enda kasvatusega tegeleda, lootes kellegi süütu inimese piinamise läbi õndsaks saada. Ülimat totrust annab välja mõelda.

„Tunneta tõde ja tõde teeb su vabaks,“ ütleb Kristus (Joh. 8:32) Järelikult sellest, mis tõde ei ole.

Enda ümberkasvamine vajab samasugust tööd, nagu õppimine koolis. Selleks pole küll vaja kedagi ära tappa piinarikka ristisurma läbi. See näitab ainult meie eksituse sügavust. Jumal ei vaja ohvreid, vaid halastust (Mt. 9:13).

Kaugel oleme küll veel sellest maailmast, kus Kristus on Kuningaks, aga ometi on see nii lähedal – meie endi sees, meie südames. Alustagem siis siit ja meile koidab Taevas.

Related Posts