Jeesus ütleb Samaaria naisele Jakobi veekaevu juures: „Jumal on Vaim ja kes teda kummardavad, need peavad Teda Vaimus ja Tões kummardama. Joh. 4:24

Ja mitte ainult kummardama, vaid kogu oma elu vaimus ja tões elama.

Peame teadma, et Jumal pole isik, vaid hõlmab Vaimuna kogu Universumi Kõiksuse. Oma olemuselt on ta Armastus ja kogu Elu Allikas. Tema loendamatud aspektid on: halastus, andeksandmine, headus ja kogu heaolu elamiseks.

Sellest ka sõnad: Jumal ei vaja ohvreid, vaid halastust. Mt. 9:13 Ja teisal Jeesuse ütlemine rikkale noormehele, kes teda heaks hüüab: „Miks sa mind heaks hüüad; ükski ei ole hea, kui ainult Jumal.“ Mark. 10:18 Sellest peaksime aru saama, et ilma Jumalat tundmata me head olla ei saa, nagu ka ilma õhuta hingata. Andeksandmise kohta võiks tuua näite abielurikkujast naisest, kes tuuakse Jeesuse juurde ja temalt küsitakse: „ Moosese käsk ütleb, et ta tuleb kividega surnuks visata, aga mida sina ütled?“ Jeesus vastab: „Kes tunneb, et ta patuta on, see visaku esimesena kivi.“ Joh.8:7 See oli valus kuulda kõigile, nii et keegi ei visanud. Kui Jeesus naisega kahekesi jäi, ütles ta: „Näe keegi ei visanud kivi.“ Naine ütleb seepeale: „Keegi ei visanud, kuid mida sina ütled?“ Ja Jeesus ütleb: „Ega minagi sind hukka mõista, mine ja ära tee enam pattu.“ Joh. 8:11 Selles seisabki andeksandmine ja ühtlasi ka halastus. Seda ütles Jeesus Jumala Vaimust lähtudes, sest ainult Jumalast väljub kogu headus, andeksandmine ja armastus, nagu päikesest valgus ja soojus.

Piltlikult võiksime võrrelda Jumalat piiritu, ammendamatu vaimu ookeaniga, kellest on väljunud Inimene. Või kuidas paremini mõista? Meie, kõik inimesed, oleme Jumala lapsed. Mt. 23:9 Elu meie sees on üks Jumala Vaimu osakene, säde Tema Ürgvaimu leegist, mis on meile Eluks antud – õnne, rahu, armastuse, ilu ja kõige heaolu jaoks. See on Paradiis meie sees. Sellest ka sõna evangeeliumis. Kõigile, kes teda vastu võtsid, anti meelevald Jumala lapsiks saada. Joh. 1:12 Kui Inimene väljus Jumala Vaimu Olemusest, siis olid tal küll kõik Jumalikud omadused, nagu loomingulised võimed ja tahtevabadus, kuid ta ei olnud täiuslik. Saada täiuslikuks oli tema enda töö. Väljudes Jumala Vaimu ookeanist tundis ta esimest korda end indiviidina, kuid tal puudusid kogemused elu elamiseks. Nii sai talle eksitajaks kuri, mis on Piiblis esitatud mao kujul loomariigi esindajana, kes eksitas inimese loomariiki. Nii sai inimese elust, mis oli õnne, rahu, armastuse seisund meie sees, valupaik. Paradiis muutus põrguks. See toimus inimese enda vabal tahtel, oli tema vaba valiku tulemus. Seda nimetatakse pattulanguseks. Sellest algas meie vaimne surm, teadmatus tõest ja tegelikkusest, meie kaugenemine Jumalast meie endi sees. Sellest alates süvenes loomalik teadvus ja olelemine selles loomalikus teadvuses. See oli ja on vaimne surm. Pattulangenud inimene kehastus seejärel mateeriasse. Materiaalne keha sai inimesele uueks eluasemeks.

Inimvaim on Jumaliku päritolu tõttu surematu. Materiaalne keha on aga surelik. Seetõttu leiab inimvaim pärast maise keha surma endale uue elupaiga. Patt on märgist mööda laskmine, märki mitte tabamine. See tähendab teisisõnu tõe mittemõistmist. Nii saigi inimesele peale pattulangust osaks teine arusaamine Jumalikust teadvusest. Ta kaotas Paradiisi endas ja sai põrgu enda sees asemele. Sellest siis ka vendade Kaini ja Abeli lugu Piiblis. Kain tappis Abeli kadedusest. Nii on vihkamine tapnud armastuse, uskmatus usu, kättemaks andeksandmise – ühesõnaga kuri on tapnud kõik hea inimeses. See ongi patt.

Kuid Jumal oma armastuses ei jätnud inimest maha. Ta andis talle võimaluse endas Paradiis taastada. Läbi aegade on tulnud meie juurde inimesi, kes on jõudnud endas alal hoida Jumaliku teadvuse ja nende abil saame ka meie oma Jumaliku olukorra taastada, kui me oleme nagu nemad, vana teadvuse ohverdanud. Ekslik inimene tõlgendas sõna „ohver“ valesti, kui looma ohverdamist välises. Tõe Jumal ei vaja selliseid väliseid ohvreid, küll aga meeleparandust. See on täielikult vaimne protsess meie sees. Meil tuleb ohverdada loomalik iseendas, et saaksime sünnitada Jumaliku. Jumala sünd meie sees ongi surnust elluärkamine. Ka surnust ülestõusmisele on antud vale tõlgendus ja nii oodatakse surnute ülestõusmist haudadest. Ülestõusmine on Jumalaga ühinemine meis endas, sest Elu on Jumala Vaimu säde meis. See säde peab muutuma leegiks. Keegi meist ei saa küll Jumalaks, aga Tema saab meie sees elada. Ta on meie Elu. Ilma Temata me ainult oleleme. Kristuski ütleb Leevile, keda ta kutsub enda järele käima ja kes tahab enne oma isa ära matta:

„Lase surnud oma surnud matta, sina käi minu järel.“ Mt. 8:22 Luuka 9:60

Kristus ütleb selgesti: „Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal.“ Mt. 22:32

Surm on viimane vaenlane, kellele ots tehakse. 1. Kor. 15:26

Related Posts