Sõja-aegsed pääsemise lood

Emmanuel rääkis pühapäevakoolis mitmeid kordi oma pääsemisest sõja-ajal, kui ta oli end sõjaväest eemale hoides kodus varjanud ja politsei läbiotsimisel teda sealt ei leidnud. Samuti rääkis ta pühapäevakoolis 1944. aasta sügise pimedal tormisel ööl aerupaadiga Pärnust Saaremaale, üsna oma kodu lähedale, jõudmisest. Emmanuel mainis ka mitmetel kordadel, et ta ei ole kedagi sõja-ajal tapnud, sihtides teadlikult mööda.

Allpool on lühikokkuvõtted Emmanueliga juhtunud sõja-aegsetest sündmusest, mida saab põhjalikumalt kuulata 18.12.2016 aasta pühapäevakooli salvestisest. 2016. aasta kevadel salvestatud videolõigus rääkis samuti Emmanuel üksikasjalikumalt sõja-aja lugusid.

  • Emmanuel oli mobiliseeritud saksa sõjaväkke. Pärast sõjaväe puhkust ta ei läinud väeossa tagasi, vaid varjas ennast kolm kuud kodus ema juures Saaremaal. Ühel päeval tuli tüdruk, kelle Emmanueli ema oli seltiks võtnud, eestoast Emmanueli juurde tahatuppa ja ütles, et politsei on teel nende juurde. Politsei tuligi majja ning küsis Emmanueli järele. Tüdruk vastas politseile, et Emmanuel on sõjas. Poltseil olid aga andmed, et ta on väejooksik ning alustas maja läbiotsimist. Kõigepealt läks politsei sinna tuppa, kus Emmanuel end peitis. Edasi otsiti läbi kõik teised toad, sh heinalaka, õue jne. Kogu aeg käis tüdruk politseiga kaasas. Kui politsei oli läinud, tuli tüdruk tuppa ja ütles Emmanuelile, et võib nüüd voodi alt välja tulla. Tüdruk rääkis, et tagatoas otsides politsei vaatas ema voodi alla, aga vastasseina ääres oleva Emmanueli voodi alla, kus poiss end peitis, ei vaadatud. Emmanuel räägib: „Siis mul oli selge, et mul ei ole karta kedagi. Ja ma mõtlesin, ega nüüd pole ju mõtet siin enam olla, sellepärast et niikuinii võib-olla näeb keegi ja tulevad jälle otsima. Et sedakord läks nõnda. Ja siis ma läksin väeosasse tagasi.”
  • Veel räägib Emmanuel sõjaaegseid olukordi meenutades, et ta oli õhutõrjekahuri sihturiks, räägib üht-teist seoses sellega ja ütleb: „Ja ma siis teadsin nõnda, et minul karta midagi ei ole ja olin siis seal lõpuni.”
  • Emmanuel meenutab, et peale suurt Sinimäe lahingut paigutati nende väeosa ümber Pärnusse, kus öeldi, et Eesti antakse ära venelastele. Eestlastest sõdurid, nn vabatahtlikud võisid minna edasi koos sakslastega või teha, mis heaks arvasid. Pärnust saadi paat ning neid oli kokku kümmekond meest, kes sellega hakkas aerutades minema läbi tormise öö. Suure paadi aerudel olid kaks Saaremaa meest – Õun ja Kirss (Emmanuel). Emmanuel räägib: „… Pime oli … paat kaldus…natuke noh, sai…vett oli pooleli täis… Aga ma olin julge, et midagi minuga ei juhtu ja ma… Poisid olid pabinas seal esiti ja ma ütlesin, et olge rahulikud ja visake katelokkidega vesi välja ja meiega ei juhtu midagi. Ja rääkisin nendele rahulikult jutu maha, siis poisid läksid ka julgemaks. See teine aerumees mu kõrval sai ka mu jutust nagu aru ja tundis mereasjandust.” Hommikul pimedas randuti teadmata kohas. Randumiskoha lähedal oleva maja sõja-aja nõuete kohaselt pimendatud akna katteriide vahelt paistvas valguses nägi Emmanuel tuttavat meest! Jõutud oli Saaremaa randa, umbes kuue kilomeetri kaugusele Emmanueli kodust… Aerutades oli ööga läbitud üle 100 kilomeetri.

Related Posts